Jõulud Saaremaal

Seekord otsustati perekondlik jõulupidu Saaremaal onu Kuldari pere vastvalminud majas pidada. Elavad nad endiselt ikka Viljandis, aga Saaremaal on neil puhkuse-maja (suvilaks on seda vähe nimetada ;). Kuna jõulude ajal on Saaremaa nõutud kaup, siis tegime mugava lahenduse ja jätsime oma auto mandrile sadamasse ootama ja mere ületasime jalakäijatena praamil, onu Kuldar tuli Saaremaal sadamasse vastu ja ei mingit broneerimist ja sabas seismist.

Jõulupidustuste alustuseks kaunistas Robin koos Karmeni ja Sonjaga piparkooke. Mõne aja pärast selgus, et kuusele pole peale mõne õnnetu kuuli eriti midagi riputada.

Siis meisterdasid Robin ja Sonja emme piparkookidest ja kommidest ehteid juurde. Lõpuks võeti appi ajalehe paber, mis fooliumiga kaetult jõulueheteks vormiti. Ja see kõik siis kõige pisemate osavõtul puule riputati.
Karmen, olles karastunud suurema venna ja endast vanema naabritüdrukuga, näitas end alguses oma asjade jagamise suhtes riiakana. Aga Sonja loomulikult jätkas oma "rada" ja pakkus kõike, mis kätte juhtus lahkesti uuele sõbrannale :)

Ja nii oligi varsti Sonja mõlemad oma lemmiklelud vallutanud :). Lõpuks oli käes ka õnnis söömaaeg :)

Pärast sööki tehti väike jalutuskäik. Siin kohal pean paljastama ühe saladuse (ma loodan, et Sonja saab seda blogi lugema kui ta juba väga suur on :$) - siiani oleme käinud peale söömist surnuaial (vahel ka kirikus, aga ma üldiselt ei poolda seda 1x aastas kirikus käimist) ja lisaks oma esivanemate meelespidamisele on see käik vajalik ks selleks, et "Jõuluvana saaks kingitused kuuse alla jätta". Robin, kes on 2. klassis, usub siiani, et Jõuluvana toob koti kingitustega. Seekord siis jalutasime lõikava külma tuulega nii 100 m mere poole (rohkem polnudki võimalik ilma vette minemata) ja siis tagasiteel järsku kõik märkasid nagu liikumist maja juures ;) ja ohh, näe imet keegi oli kingitused kotiga terassile ukse taha jätnud :D.

Sonjal kingi ootuses:

Ja väsinud sugulased pikutamas. Sonjale pakkus väga huvi Karmeni lutipudel, sest Sonjal pole kunagi päris oma lutipudelit olnud...


Ja siis oligi varsti käes uus päev ja meil aeg lahkuda. Sonja onu Kuldariga.

Kollane siil

....läks Sonjale Linnavalitsuse lastejõulupeo etendusest nii südamesse, et sellest kuulis emme mitu kuud veel. Jõuluvanale endiselt kätt ei antud, aga kommidega olidi väga nõus :). Nende jõuludega saigi Sonja täpsemalt teada, et komm polegi see tera, mida emme annab kui haiget saab või paha olla on :). Emme püüdis siis Kalevi marmelaadikomme kodus valmis hoida ja karamell "annetati" LV infolauda linnakodanikele maiustamiseks.

Ka päkapiku ja sussi teema muutus meil väga aktuaalseks. Lasteaia peo suurt punast sussi käidi päevas ikka mitu korda kontrollimas. Emme vahel püüdis sinna ka midagi mitte söödavat sokutada nagu nt kleepsud (mis Sonjale muidu väga meeldivad) või raamatukese, aga see tõsteti enamasti kõrvale ja vaadati kus see komm siis on...

Sonja 2 aastane

Sonja koos kasvataja Mall´ga.

Sonja 2-aasta sünnipäev langes kokku päevaga, mil peeti tema lasteaia rühmas jõulupidu ja ühe järjekordse miski rota-viiruse variandi levikuga Eestis....mis tähendas, et lasteaeda Sonjat viia ei saanud (rühmas pidu teha ei saanud), aga väheste vaprate tervete lastega olime jõulupeol, kuhu võtsime ka papi-mammi kaasa ja pärast jõulupidu oli kohe ka vähendatud arvu külalistega sünipeva pidu (ehk siis need, kes polnud veel või jälle haiged)

Tordipildi valik oli meil: kas jõuluvana või jõuluvana :). Ei mingit Lottet, päevakorral oli ka Sonja eluaegne lemmik kiisu, aga tingituna lähenevatest jõuludest oli Jõuluvana kõige aktuaalsem tegelane ja Victoria hotelli kondiiter itsitas selle peale, et muidugi teeme jõuluvana :).

Loodame, et 3-aasta sünnipäeval saame teha suure peo ja kõik kutsutud on raudse tervisega ;). Sööge suvel palju marju ja puhake!

Sonja 2-aastaselt rääkis lühikeste lausetega ja enamasti kui ta juba midagi ütles, siis puhtalt. Magas veel mähkmetega. Magama jäädes kodus pidi keegi ta kõrval pikutama ja kätt hoidma - sõna otseses mõttes :). Kaalu ja pikkust me ei tea, sest sel ajal me vabatahtlikult perearstikeskusele ei lähenenud ja kui, siis tegime kiirelt. Aga nii 10 kg kanti peenikesed preilid me olime ja talveriided 80 cm. Vannis käia armastas Sonja 2 aastaselt endiselt ja tavaliselt alla poole tunni ta sealt välja tulema ei nõustunud. Ega pärats poolt tundi ka ei nõustunud :). Endiselt armastab ta magusat ja 3. detsembril tegimegi me esimese visiidi hambaarstile. Istusime toolis ja ajasime artitädiga juttu. Artsitädi näitas mis toredaid asju tal laual on ja kuidas ta nendega suhu vaatab ja siis sai Sonaj veel väikese mänguasja valida ja kutsuti 6 kuu pärast uuesti külla. Kassi ja koera armastab ta ka endiselt. Koer kannatab siiani välja kui Sonja tema juures pesas magada tahab, kass teeb vahel "kätega selgeks" kui Sonja liiga lähedaseks saada tahab.

Sonja ja Heade Soovide Puu

30. novembril korraldas Pärnus Magdaleena Gild ja Punane Torn Heade Soovide Puu punumise - et ei jääks 1 suur kuusk metsa alles ja igaüks saaks tekstiilijääkidest punuda oma soovi patsiks ja selle soovide puule kinnitada. Nii ilus... Ja meiegi Sonjaga oma soovi puule kinnitasime.....kuniks toodi välaj veel kotid koolilaste patsidega...siis ei jõudnud emme enam Sonja käes olevad patse sama kiirusega siduda kui Sonja neid kotist välja sikutas. Pilt on laenatud Pärnu Postimehes ilmunud loo juurest ;). Lisaks veel pilte Punase Torni lehelt.

P.S. Soov pole veel täitunud...aga aega ju veel on ...

Mis novembris sai...

...täna on see ajalooline päev kui Sonja ema täidab ühe oma puhkuse-lubadustest (kokku oli neid 2 ja teine puudutas Sonja paber-piltide organiseerimist ja see tundub viimase 4 pühkusepäeva valguses vähem tõenäoline :$) Sonja blogi uuesti pidama hakata ja natuke vahelejäänud osa ka valgustada. Vaatame, kuidas meil sellega läheb. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis elu on vist vahepeal palju huvitavam olnud ja Sonja on emme õhtuti ilusasti kl 10 enda kõrvale magama pannud....AGA alates 2,5 nädalat on selles osas toimunud suur murrang....aga nüüd kõigest järjekorras.

Novembris oli Isadepäev. Kuigi Sonja isa ei ela meiega, siis sel päeval saime õnnitleda isa ja papit (Sonja vanavanaisa) Paikusel Sonja emme tehtud küpsisetordiga, mida ehtis tervest karbitäiest METSmaasikatest tehtud süda (väga tähtis märkus: maasikad leidis Sonja emme kord Sonjat metsa alla magama kärutades kohe selle koha kõrvalt, mille nad "Teeme ära" käigus puhastasid. Vot sellise imelised maasikahaldjad meil ;). Ja et asi ei piirdunud sellega. Sonja, kes on suur kunsti harrastaja - tegi kohapeal valmis isadepäeva pildid. Märkusena olgu öeldud, et Sonja on ÜLIproduktiivne kunstnik - see näeb välja umbes nii, et emme seisab kõrval ja muudkui vahetab "lõuendit", sest see on lihtsalt tormiline kuidas Sonja loomine käib. Vahepeal vahetab emme veel pintsliloputus vett ka....

Pildil Sonja koos papi ja vanatädipoja Oskariga

Novembris käis Sonja emme veel ootamatult Marianhamnis Ahvenamaal. Seda miks ta täpselt sinna saadeti ei osaka arvatavasti keegi täpselt põhjendada ja ise sai Sonja ema sellest aru alles kohal olles kui sisse tulid 2 teist Eesti osalejat seminaril: Merit Mikk ja Airi Vetemaa - nenedega oli tal vaja kohtuda ;). Tuli välja, et tegemist on ühe suur Europrojekti, mis hõlmab endas mahetootjate nõustamist kuni koolitundides mahetoidu koolitusteni välja. Minul oli kohe hurraaa, et teeme Pärnu Eesti piloodiks, kus lasteaiad lähevad 50% ulatuses (arvestatades hooajalisust ja mõitslikku hinda) üle kohalikule mahetoidule. Tgasi koju jõudes ja Pärnus siis tootjatega ühendusdes selgus tõsiasi, et pole seda poolt, kes meile müüks :( ja üldse tekkis paradoksaalne olukord, mida üks äritaustaga inimene ei peagi mõistma... Aga ju polnud õige aeg ja need, kes Sonja emmet lähemalt tunnevad ja teavad, siis asi pole kaugaltki maha maetud.....Pärnu saab mahestatud varem või hiljem ;). Aga sellest ka juba järjekorras.

Selle pildi peal on kohaliku Marienhamni ühe kooli toitlustusjuht vms, kes võttis kätte ja nii 5 aastaga on selles koolis kohaliku mahetoidu osakaal 85%, lisaks oma kompostimine, toiduülejääkide saatmine farmi, ise maitsetaimede kasvatamine jms. Lisaks sellele võttis see tubli tädi kätte ja läks poliitikasse, et saaks sisse viia kohalikesse regulatsioonidesse ka vastavad nõuded kooli ja lasteaia toitude osas (seal ei olnud % nii kõrge). Sõime ühe nende mõistes tavalise koolilõuna seal koolis ja uskuge või mitte, aga nagu ehedasse talukööki oleks sattunud. Ja milline salati valik....ja selle tädi kommentaar oli, et lapsed VÄGA hea meelega söövad värskeid salateid. Kahju, et see tädi inglise keelt üldse ei rääkinud....

Ja siis oli meil õhtusöök ühes vanas laudas :D, st resoran oli vannasse lauta ehitatud ja sõime kohalikku lammast. Pildil Sonja emme koos Airi ja Meritiga.

Tagasiteel (umbes siis kui olime Helsinki lennujaamas oma lendu ootamas) selgus, et Sonjal tõuseb palavik...kuni südaööni (kui ma lõpuks oma Pärnu kodus maabusin) siis hoidid mammi Sonjal palavikku väga kõrgeks minemast ja siis ülejäänud öö juba oli Sonja emme unetu öö....ja peab mainima, et viiruslike tegelaste puhul on Viburcoliga väga raske midagi korda saata.

Siin mõned meenutused haigest lapsest ja tema tädi Kerstist ja kassist, kes magab Sonja tädi peal vaatamata tädi protestist: ei mulle kassid ei meeldi! :D