Sonja lõpetab kooli

pildil: Mara ema, Rasmus emaga, Sonja emme süles Sonja ja Mara,

selja taga Liisi koos emmega, siis tulevad koos emmedega Andreas,

Kert, Helene, Matjus ja Jan. Rasmuse ema taga on õpetaja Veera.

Tegelikult said lihtsalt meie mängukooli tunnid läbi ja sellepuhul oli väike pidu. Väike pidu oli väga tormiline, sest pidutsesid koos kaks rühma 1,5-2,5 aastaseid koos emmedega. Ja muide tunnistuse said ka kõik :).

Kui me Pärnusse kolisime, siis juhtus nii, et üks teine beebikool oli just oma tegevuse lõpetanud ja sealt tuli terve rühm Väikesesse Pärastlõunakooli üle ja meie täitsa juhuslikult sattusime ka nende rühma. Ja selle üle on meil väga hea meel, sest tuli välja, et see on üks tõeliselt vahva rühm. Mängukaaslased olid enamuses Sonjast natuke vanemad, aga Sonjale see just eriti meeldis.

Lisaks mängutundidele käisime me sama rühmaga ka tihti Põnnila mängutoas niisama mängimas, aga nüüd kui ilmad ilusad, siis kohtume harvem, sest meie kandis ei ela meie mängukooli kaaslastest peaaegu mitte keegi, et koos mänguplatsile minna. Aga Pärnu juures ongi see hea, et linn on täpselt paraja suurusega, et aeg-ajalt ikka vanade tuttavatega trehvata.

Seega uute kohtumisteni, kallid Mara, Liisi, Kert, Andreas, Helene, Jan, Rasmus, Matjus koos emmedega!!!

NB! pildid on Mara ja Liis emmelt.

Väsimatud matkasellid

Täna Sonja ja Sonja emme loodusmatkad Pärnumaal jätkusid. Peale rahutut öö, kui Sonja nägi unes kõiki neid inim-ja loodushaldjaid, kellega ta rabas kohtus, magasid Sonja ja emme hommikul kuni kl 10-ni. No tegelikult ärkas Sonja natuke varem ja ajas juba omi asju kui emme tõusis. Siis söödi kiirelt hommikust, pakiti jälle oma asjad, istuti autosse ja võeti suund jälle Tahkuranna poole.

Seekord mindi sama matkaseltskonnaga lähedal asuva neeme peale (selle neeme nime Sonja emme ei tea), kus asusid linnuvatlustornid ja rand oli tõesti luiki täis. Ilm oli jälle nagu tellitud - päike säras, tuul puhus ja oli mõõdukalt soe. Sonja emme oli oma ämbrid maha unustanud, millesse ta oleks lillepeenra tarvis väikeseidi kive korjanud...aga päris ilma kividate ta ka tagasi ei tulnud :). Sonja valis ka emmele ühe ilusa ümmarguse punaka kivi, mille emme siis taskus koju tõi.

Aga neeme peal ronisime me tornidesse ja vaatasime maa pealt linde ja kohalikke "merilehmasid", kellel oli karjamaal vesi põlvini. Tublimad ronisid suure kivi otsa neeme tipus, mõned ammutasid jõudu maas (leia Holger pildi üleval paremas nurgas ;) ja kivil lamades, mõned tundsid end kui suures liivakastis...ja mõned hirmutasid luike oma kajakanaeruga. Tagasiteel nägime ka kahte luigepesa, mis olid tõesti teest vaid napi 20 m kaugusel ja kus emaluik peal toimetas.

Siia lõppu veel pilt Kai "kodumere" kivist, mille Terje avastas ja üles pildistas. Terjel on suur süda ja sellepärast leiab at pidevalt südamekujulisi asju. Peale selle kivi, nägi ta rannas ka merilehma südamekujulist kooki :D.

Ja koju jõuti kutupiiludena, aga väga õnnelike ja rahulolevatena.

Sonja käis rabamatkal...

pildil: "pokude-parv"

... ja emme osales lapsekandmise võistlusel :).

Kõik sai alguse sellest, et tädi-Terje ja Holger tulid Pärnusse Kaile (vt emme jooga õpetaja link) külla. Ja Sonja koos emmega läksid ka Kaile külla, et külalisi kaugelt maalt, mille nimi on Tallinn ja mis asub hääääääääästi kaugel ;), näha.

Kõigepealt siis tehti süüa ehk Kai ja Terje tegid, Holger magas ja Sonja emme püüdis päästa maja 3 kassi Sonja kallistuste ja muude õrnusavalduste käest. See lõppes ikkagi sellega, et kassid eelistasid istuda õues tuule käes ja oodata kui see väike kassiarmastaja ükskord ära viiakse. Aga väga armsad kiisud olid, kahjuks ei õnnestunus neid pildile saada, sest Sonja kihutas neil suure rõõmukisaga kannul. Huvitav, meie kassi suhtub ta palju asjalikumalt...aga meie kassil on ka aknalauad turvalisemalt kõrgemal, kuhu Sonja ei ulatu. Nii palju kassijahist.

Sõime siis kõhud head-paremat täis, nii täis, et Sonjale ja emmele ei mahtunudki terve tükk Kai rabarberikooki jäätisega enam kõhtu ära.

Ja siis asusime teele Nigula raba poole. Kuna Sonjal oli lõunauinak tegemata, siis jäi ta autos muidugi magama ja kohale jõudes läksidki teised ees juba rajale ja Sonja emme ootas kuni Sonja veel natuke autos magas. Siis hakkasid nad koos Sonjaga teistele vastu minema. Ilm oli muidugi niii ilus, et emmel saavad sõnad juba siin otsa. Ja raba oli ... ilus ei ole õige sõna....maagiline... Sonja emme kõndis Sonja süles (Sonja ei nõustunud kitsal lauteel ise kõndima) ja ümberringi oli raba nagu muinasjutus....seda polegi sõnadesse võimalik panna ja sellepärast näitamegi pilte, mida Terje meile tegi (sest emmel olid käed Sonjat täis).

Igal juhul jõudsime me Sonjaga 2. vaatetornini ja seal otsustasime teisi ootama jääda, aga kuna seal lagedal oli päris tuuline (tuul tahtis Sonja ära viia) ja Sonja ronis poole tunni jooksul nii 2 korda vaatetorni tippu ja 8 korda poole peale (emme taga turvamas), siis otsustas Sonja emme ikkagi hakata tagasi jalutama, et jõuda tagasi vaiksemasse kohta. Tee peal jõudsidki teised järele ja Holger hea inimene tõi Sonja ülejäänud tee oma kukil rabast välja. Ma ei hakka üldse pikemalt peatumagi sellel, et Sonja emme kukil ei nõustunud olema, aga Holgeri kukil oli nagu või sees, jorises veel väikese viisijupikese ja seletas niisama...

Igal juhul otsustas Sonja emme siia veel tagasi tulla ja päris mitu korda kohe, et ka ise kogeda neid teisi vägevaid kohtasid rabas, kuhu ta seekord ei jõudnud.

.

Kuidas Sonja esimest korda kontserdil käis

Eile käis Sonja koos emmega Pärnu Kunstide Majas Marju Mäe õpilaste (flöödi)kontserdil. Marju Mäe õpilaste seas on nimelt Oskar (vaatamata oma noorele eale, ametlikult Sonja onu ;)) ja kuna te ema ei saanud teda kuulama minna ja papi-mammi olid Türi lillelaadal möllamas, siis saadeti meid perekonda esindama. Oi, me siis esindasimegi ;). Kui kontsert algas, siis 2 esimest väga lühikest lugu istus Sonja oma toolil ja oli täiesti üllatunult lummatud - mõtle, PÄRISpilli mängitakse ja nii lähedal! Siis aga sai asja uudsus otsa ja Sonja hakkas kõrval istuvat varapuberteedieas neiut ahistama. Just ahistama, sest teine oli nii kohmetunud Sonja lähenemiskatsetele. Sonja proovis teda kõigepealt õrnalt käest puudutada, et kuidagigi ta tähelepanu saada....ja nii edasi, aga kahjuks edutult. Ka sellest tüdinenud, avastas Sonja rõduukse (2-kordse), millega sai ka pauku teha, aga mille vahele emme ennastohverdavalt oma kätt pidi panema, et ära hoida flöödikontserdi muutumine löökpillide sooloks. Peale selle piiras Sonja veel veidi naabritüdrukut ja flirtis bändi bassipoisiga ja siis tuli Sonja emmel hea idee Sonja Oskari sülle istuma panna. See oli nagu ime, laps istus nagu illikuku ja vaatas kontserdi lõpuni. Vaatamata kogu oma sekeldustele plaksutas Sonja ALATI iga loo järel ja mõnede puhul ka loo ajal (nagu professionaalsele publikule kohane).

Esinemised olid aga imearmsad, alates pärispisikestest tirtsudest kuni neiude-noormeesteni välja. Sonja emmel käis isegi peast läbi mõte sinna flööti õppima minna...

Ja tagasiteel mõtles Sonja emme jälle sooja südamega, et küll see Pärnu on ikka armas linn...

Kuidas Sonjal kunstisoon avanes

Sonja käis koos emmega juba alates jaanuarist Pärnus Väikeses Pärastlõunakoolis loovtunnis (ja mängutunnis) ja enne seda käisid nad Tallinnas Sternumi mängukoolis. Aga mida Sonja siiani tegemast keeldus? Oma käsi värviga määrimast :). Kui oli hea päev, sii oli ta nõus pintsliga värvi puutuma, aga siis kindlasti mitte selleks, et paberile sellega midagi teha, vaid ikka selleks, et seda maitsta. Emme oli mures...aga püüdis vapralt rahulikuks jääda, sest elu on õpetanud, KÕIK tuleb omal ajal...või natuke hiljem. Ja siis täna (oma 1a ja 5k sünnipäeval) loovtunnis nii kui värvikuhi meie ette pandi, nii oli Sonjal käed seal sees ja tegi hooga paberile küll tups-tehnikat, küll siiru-viirut. Kui svamm ka veel kätte anti, siis tehti sellega ka üks metsik pilt. Ja siis anti veel peidu-pilt ja vesi ja pintsel ja Sonja jätkas vapralt (tavaliselt on ta peale 5 min täiesti tüdinenud olnud) pintseldamist ja seda nii paberil, põrandal kui ka svammikausis. Laps rahul, emme õnnelik. Pilti sellest loomepuhangust teha polnud võimalik, sest isegi kui oleks kaamera kaasas olnud, siis oleks see kohe ka värviga kaetud saanud.

Aga pildid on ühest teisest loovtunnist, kus me soolataignaga voolisime. Ja olgu öeldud, et meil on maailma parim õpetaja ka - tädi Eesi, keda nähes lapsed sirutavad käed taeva poole ja teevad suure ringi ja ütlevad...PÄÄÄÄIKE ;).

Sonja ja raamatud

Sonja on juba titast-saati väga raamatudi armastanud. Üks esimesi kingitusi, mis talle toodi, oligi Mõmmi raamat, mille kinkis talle ta tulevane ristiema-Terje. Raamat on selline pehme mõmmi, mille sees riide peale trükitud raamat. Seda "luges" Sonja juba 3-kuuselt huviga (vt pilt). Nüüdseks on raamatu armastus arenenud nii kaugele, et kui Sonja hommikul ärkab ja emme ta voodist välja tõstab (ja ise edasi põõnata püüab), siis vudib Sonja oma raamaturiiuli juurde ja tuleb seal tagasi mõne oma raamatuga, mille ta siis otse emme nina all lahti lööb ja näpuga mööda raamatut vedades hoolega sisu ümber jutustama asub ja vahepeal hoogaslt lehte ka keerates. Ja nii tee ta veel vähemalt 5 raamatuga enne kui emme alla annab ka ka üles tõuseb :). Lemmikraamat tundub olevat Karupoeg Viktori seiklused, KUIGI vahel on ka Vasika seiklused väga popp, aga see viimane vist küll sellepärats et see raamat lihtsalt niiiii suur on. Viimasel nädalal aga on tekkinud Sonjale uus lemmikraamat - Aianduse Ajalugu, see on teatmeteos, millel on 468 lk ja mis kaalub päris mitu kilo. Aga see ei takista noort raamatusõpra - ta kutsub emme appi, kes raamatu paika aitab panna ja siis ta lehitseb seda targa näoga ja seletab....seletab selles keeles, mille täiskasvanud ära unustanud on ja ekslikult pudikeeleks kutsuvad.

Emadepäev

...emadepäev oli ilus päev - nii ilus, et polnud isegi aega kirjutada sellest ;). Sonja oli juba reedel loovtunnis emmele makaronidest kaelakee valmistanud (loe Sonja emme oli makarone nööri otsa ajanud ja Sonja oli laua peal emme kee tarvis eri värve makarone hankinud ;)) ja vanaemadele ilusad kaardid kritseldanud-lõiganud-ja-kleepinud. Seega ei tulnud Sonjale see päev mitte üllatusena. Kuna meie Pärnu Vanaema oli Viljandisse Karmenile külla sõitnud, siis sõitis Sonja kohe hommikul koos emmega Paikusele papi-mammi juurde, kus meid juba ootasid Marite ja Oskar ja hiljem tuli ka tädi Anu ja jõudis Sonja issi. Ilm oli ilus, võtsime päikest, grillisime, sõime, tuustisime mööda aeda (mammi aiast räägin ka teine kord eraldi), sõime, vaatasime uusi tibusid (kes olid tegelikult juba teismelised kanad), sõime....ja nii päev otsa.

Eelmine aasta saatis Holger sellise imelise ja südamliku sõnumi oma sõnumite-listi, mida tahaks ka teistega jagada:

Emaduse tunded on universaalsed – alates noortest emmedest, kes ööde kaupa beebiga tegelevad ja magamatusega maad jagavad, kuni emadeni, kes õpivad, kuidas täiskasvanud lastel minna lasta. Täna tahame avaldada austust kõigile emadele, kes istuvad üleval ning lohutavad haigeid mudilasi ja nutvaid beebisid, kes ilmuvad tööle, mustad ringid silme all, plekid pluusil ja mähkmed käekotis, kes juhivad autot, küpsetavad kooke ja õmblevad riideid. Emadele, kes sünnitavad lapse, keda nende silmad kunagi ei näe ja emadele, kes annavad võõrastele lastele kodu. Emadele, kelle ainus hindamatu väärtusega kunstiteos ripub külmkapiuksel, kes istuvad külma ilmaga lapse jalgpallimatshi vaadates vapralt kõval pingil. Emadele, kes vastavad lapse küsimusele: “Kas sa nägid, emme?” siiralt: “Muidugi, ma ei vahetaks seda terve maailma vastu!” Emadele, kes on ise ilma, et pere millestki puudust ei tunneks. Emadele, kes õpetasid lastele enne kooliminekut kingapaelade sidumist ja ka neile, kes langetasid valiku takjakinniste kasuks. Emadele, kes hammus-tavad huulde, kui nende teismeline värvib juuksed roheliseks, kes pööravad automaatselt pead, kui lapsehääl hõikab supermarketis: “Emme!”, isegi, kui nad teavad, et nende lapsed jäid koju või käivad juba ülikoolis. Emadele, kes ei lakka palvetamast oma laste eest, ükskõik kui vanad need on. Mis teeb ühe ema heaks? Kas kannatlikkus? Kaastunne? Oskus hoolitseda samaaegselt beebi eest, toitu valmistada ja pluusile nööpi ette õmmelda? Tegelikult kõik need kokku ning lisaks Jumalalt saadud veendumus, et nad teevad maailma kõige tähtsamat tööd. Piiblis on öeldud: “Palju on tütarlapsi, kes töös on tublid, aga sina ületad nad kõik!” Hästi tehtud, ema! STP

Aitäh, kallis lapsuke, et sa olemas oled!
AITÄH!

...ja õnn saabus meie õuele koos liivakastiga

Alates sellest ajast kui me Pärnusse kolisime, on Sonja koos Sonja emmega kiikumas ja liivakastis mängimas käinud ranna mänguplatsil (sellel, mis seal rannahoone külje peal on). Aga kuna igas korralikus aias on ka liivakast, siis ühel päeval vuraski Sonja papi oma autoga meie õuele ja järelkärus oli Sonja päris oma liivakast ja miiiiitu kotti liiva. Papist räägin mõni teine kord pikemalt, aga olgu öeldud, et tegemist on üli-korraliku-kuldsete-käte-ja-suure-südamega-vanavanaisaga ;). Selle ilmestamiseks peaksite te nägema ta sepikoda (mida sepad tegelikult sepapajaks kutsuvad), kus valitseb puhtus ja kord...ausalt! Aga tänu liivakastile tekkis Sonja emmel kohe samal päeval suurepärane võimalus alustada aias nokitsemisega, mis nagu kõik Sonja emmet lähemalt tundvad inimesed teavad, ongi Sonja emme absoluutselt lemmiktegevus. Nokitsemisest oli asi küll kaugel, see oli pigem ringi tuustimine, sest Sonja emme oli nimelt otsustanud meie metsiku aia heina (muruks ei saanud seda juba ammu nimetada) ise vikatiga ära niita. Isegi papi kommetaar seda niitmist nähes "oleks sa öelnud, et sa NIITA EI OSKA" ei jahutanud seda vikatiga vehklemist :). Igal juhul sel ajal kui Sonja liivakasti katsetas ja Bonniet karjatas ja liiva oma (õnneks) kõige väiksema kühvlikesega mööda aeda laiali vedada proovis, sai ikka suur osa aiast niidetud ja järgisel päeval heinategu jätkus.... Vahepeal tuli välja, et naabrionu Reinul on olemas ka muruniiduk, millega ta siledamates kohtades siis asja tasandas :). Ja nii need viimased päevad ongi meil läinud, isegi pilti pole Sonja emme veel uuest liivakastist teha jõudnud ja asja jääb illustreerima mänguplatsi pilt.

Haldjafestival

Kas te teadsite, et sel nädala vahetusel kui me kõik Eestimaad prügi alt vabastasime ja pea 50 000 eestlast korraga looduses viibis, siis toimus ülemaailmne haldjafestival...

"3. ja 4. mail toimub esimest korda ülemaailmne haldjafestival, mille idee autor on Doreen Virtue. Festivali raames kutsutakse kõiki inimesi üles korraldama üritusi haldjate toetuseks - läbi viima haldjatele pühendatud meditatsioone, mängulisi õhtuid lastele ning korraldama loodust ja loomi väärtustavaid üritusi.
Ülemaailmse haldjafestivali eesmärk on kõigepealt meelde tuletada, et haldjad eksisteerivad.
Teiselt poolt aitavad nad meil väärtustada rõõmu ja mängulisust. Loodushaldjad on nagu lapsed - mängulised, rõõmsad ja vahel ka veidi riuklikud.
Nad annavad tohutu jõu inimestele, kes hoiavad ja kaitsevad loodust. Ning samas võivad nad looduse rikkujate elu teha väga ebameeldivaks. See on ka põhjus, miks paljud metsavaime ja haldjaid kardavad ning ei taha neid tunnistada.
Ühes laste muinasjutus kirjutati, et iga kord, kui uskumatu inimene ütleb, et haldjaid pole olemas, sureb mõni neist väikestest vaimudest. Ja vastupidiselt – kui inimesed haldjatesse usuvad, saavad nad juurde jõudu looduse kaitsmiseks ja oma mängulise ning õnneliku meeleolu laialikandmiseks.
Rõõm on elu põhivajadus ning oskust pidevalt rõõmustada peamegi oma väikestelt sõpradelt õppima.
Väikesed haldjad paluvad kõikidel enda peale mõelda ning neil päevadel elust rõõmu tunda. "

Kuna Sonja emme on ingli-ja-haldjausku ja Sonja kindlasti veel näeb haldjaid ja ingleid ka (ja ei pea ainult uskumisega piirduma ;)), siis oli meil eriti hea meel, et see suur koristuspäev just sellele nädalavahetusele sattus ja Maaema meie poolt suure suure pai sai.

Selle haldjapildi peale sattus Sonja emme juba siis kui Sonja alles ainult Pähklike oli (st kõhutita oli, nüüd on ta lisaks Pähklikesele ka Sonja :) ) ja millegipärast tundus talle, et selline laps saabki väikesest Pähklikesest. Ja siia siis ka võrdlus päriselus...

Tegime ära...mitu korda ;)

...see sissekanne pärineb tegelikult 3. maist ja teisest blogimise keskkonnast, aga nüüd me otsustasime oma päevaraamatut ikkagi siin pidama hakata ja kui juba teha siis korralikult...

Niisiis:

3.mai 2008

Täna vabastasime ilusa Paikuse metsa ojaäärsest prügimäest ja Sonja emme tegi oma esimese sissekande Sonja-Pähklikese päevaraamatusse. Blogi ise tegi ta juba 1.mail valmis, aga esimene sissekanne läks nagu natuke aia taha, st kadus ära pildi sisestamise käigus … ja siis kadus pilt ka ära ja siis läks Sonja ema magama.
Sonjale “tehti ka ära” täna (nagu armas Holger armastab ennast väljendada), nii et vist teist korda oma elus jättis ta oma lõunaune ära, sest oli ju vaja kindlasti KOHE tagasi õue mängima pääseda. Ja sel ajal kui emme oli otsustanud maad kaevama hakata, rallis papi koos Mammu ja Mummuga (Marite ja Sonja) mööda aeda ringi.


Ja Sonja leidis uue “liivakasti” kastmispaagi all.

Ja selle lubatud rabarberikoogi sai emme ka täna õhtul veel tehtud… NII ET üks igati tegus päev sai. Ei tea kas Sonjal ja emmel oli nii palju energiat sest eile nägid nad üle pika aja jooga-rahvast? ;).

Pärnu Kontserdimajas avati nimelt Sulevi fotonäitus, minge kindlasti vaatama! (http://sulev.imelaps.ee/sulevalgus/index.php?showimage=85 )

I m e l i n e….