Mis novembris sai...

...täna on see ajalooline päev kui Sonja ema täidab ühe oma puhkuse-lubadustest (kokku oli neid 2 ja teine puudutas Sonja paber-piltide organiseerimist ja see tundub viimase 4 pühkusepäeva valguses vähem tõenäoline :$) Sonja blogi uuesti pidama hakata ja natuke vahelejäänud osa ka valgustada. Vaatame, kuidas meil sellega läheb. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis elu on vist vahepeal palju huvitavam olnud ja Sonja on emme õhtuti ilusasti kl 10 enda kõrvale magama pannud....AGA alates 2,5 nädalat on selles osas toimunud suur murrang....aga nüüd kõigest järjekorras.

Novembris oli Isadepäev. Kuigi Sonja isa ei ela meiega, siis sel päeval saime õnnitleda isa ja papit (Sonja vanavanaisa) Paikusel Sonja emme tehtud küpsisetordiga, mida ehtis tervest karbitäiest METSmaasikatest tehtud süda (väga tähtis märkus: maasikad leidis Sonja emme kord Sonjat metsa alla magama kärutades kohe selle koha kõrvalt, mille nad "Teeme ära" käigus puhastasid. Vot sellise imelised maasikahaldjad meil ;). Ja et asi ei piirdunud sellega. Sonja, kes on suur kunsti harrastaja - tegi kohapeal valmis isadepäeva pildid. Märkusena olgu öeldud, et Sonja on ÜLIproduktiivne kunstnik - see näeb välja umbes nii, et emme seisab kõrval ja muudkui vahetab "lõuendit", sest see on lihtsalt tormiline kuidas Sonja loomine käib. Vahepeal vahetab emme veel pintsliloputus vett ka....

Pildil Sonja koos papi ja vanatädipoja Oskariga

Novembris käis Sonja emme veel ootamatult Marianhamnis Ahvenamaal. Seda miks ta täpselt sinna saadeti ei osaka arvatavasti keegi täpselt põhjendada ja ise sai Sonja ema sellest aru alles kohal olles kui sisse tulid 2 teist Eesti osalejat seminaril: Merit Mikk ja Airi Vetemaa - nenedega oli tal vaja kohtuda ;). Tuli välja, et tegemist on ühe suur Europrojekti, mis hõlmab endas mahetootjate nõustamist kuni koolitundides mahetoidu koolitusteni välja. Minul oli kohe hurraaa, et teeme Pärnu Eesti piloodiks, kus lasteaiad lähevad 50% ulatuses (arvestatades hooajalisust ja mõitslikku hinda) üle kohalikule mahetoidule. Tgasi koju jõudes ja Pärnus siis tootjatega ühendusdes selgus tõsiasi, et pole seda poolt, kes meile müüks :( ja üldse tekkis paradoksaalne olukord, mida üks äritaustaga inimene ei peagi mõistma... Aga ju polnud õige aeg ja need, kes Sonja emmet lähemalt tunnevad ja teavad, siis asi pole kaugaltki maha maetud.....Pärnu saab mahestatud varem või hiljem ;). Aga sellest ka juba järjekorras.

Selle pildi peal on kohaliku Marienhamni ühe kooli toitlustusjuht vms, kes võttis kätte ja nii 5 aastaga on selles koolis kohaliku mahetoidu osakaal 85%, lisaks oma kompostimine, toiduülejääkide saatmine farmi, ise maitsetaimede kasvatamine jms. Lisaks sellele võttis see tubli tädi kätte ja läks poliitikasse, et saaks sisse viia kohalikesse regulatsioonidesse ka vastavad nõuded kooli ja lasteaia toitude osas (seal ei olnud % nii kõrge). Sõime ühe nende mõistes tavalise koolilõuna seal koolis ja uskuge või mitte, aga nagu ehedasse talukööki oleks sattunud. Ja milline salati valik....ja selle tädi kommentaar oli, et lapsed VÄGA hea meelega söövad värskeid salateid. Kahju, et see tädi inglise keelt üldse ei rääkinud....

Ja siis oli meil õhtusöök ühes vanas laudas :D, st resoran oli vannasse lauta ehitatud ja sõime kohalikku lammast. Pildil Sonja emme koos Airi ja Meritiga.

Tagasiteel (umbes siis kui olime Helsinki lennujaamas oma lendu ootamas) selgus, et Sonjal tõuseb palavik...kuni südaööni (kui ma lõpuks oma Pärnu kodus maabusin) siis hoidid mammi Sonjal palavikku väga kõrgeks minemast ja siis ülejäänud öö juba oli Sonja emme unetu öö....ja peab mainima, et viiruslike tegelaste puhul on Viburcoliga väga raske midagi korda saata.

Siin mõned meenutused haigest lapsest ja tema tädi Kerstist ja kassist, kes magab Sonja tädi peal vaatamata tädi protestist: ei mulle kassid ei meeldi! :D