See on lugu tegelikult Sonja emast ja Sonja ema loodab südamest, et tegemist on ajaloolise sündmusega ;).
Nimelt on Sonja ema töö seotud uute projektide arendamisega Pärnu linnas ja sellepärast ta on tal tihti selline salapärna pilk silmi nagu tahaks öelda "mina juba tean...varsti näete teie ka".
Aga üks tore projekt, mille kallal on hulk inimesi palju koosolekuid teinud - koos vaielnud, unistanud ja samm sammult uue Keskkonnahariduskeskuse ehk lühdalt Ökomaja loomise kallal meisterdanud.
Oktoobris jõudis siis kätte see hetk kui mõistus otsa sai ja kutsusime kokku targad mehed-naised ja kuhu mujale kui ikka Esna mõisa.
Kõigepealt söötsid Vodja kooli köögi kokad meie kõhud head ja paremat ehedat maasööki täis (oma küpsetatud leib jms) ja siis tegime koosoleku, mille tulemusena selgus (peale Rene peapesu meile :D), et mis on see, millega me maja ehituse puhul siis tegelikult tegelema peaksime ja oma tilu-lilu soovid võime puu taha panna.
Ja nii, 100 korda targematena, läksime veel Sveni ja Hele uut põhukodu vaatama. Kes käinud, see teab, et sisse minnes jääb üle vaid õhata - ma tahan kaaaaa! Ja "loomapark" oli ka kadestamisväärne - hobused, poni (seesama masuurikas, kes vanasti kõiki hammustas, aga nüüd peale teatavat lõikus, täitsa normaalse käitumisega), kitsed, koerad, kanad (kusjuures pererahvas ei pidavat mune saama, koerad pidid neid ise "kokku korjama".
