Sonja käis rabamatkal...

pildil: "pokude-parv"

... ja emme osales lapsekandmise võistlusel :).

Kõik sai alguse sellest, et tädi-Terje ja Holger tulid Pärnusse Kaile (vt emme jooga õpetaja link) külla. Ja Sonja koos emmega läksid ka Kaile külla, et külalisi kaugelt maalt, mille nimi on Tallinn ja mis asub hääääääääästi kaugel ;), näha.

Kõigepealt siis tehti süüa ehk Kai ja Terje tegid, Holger magas ja Sonja emme püüdis päästa maja 3 kassi Sonja kallistuste ja muude õrnusavalduste käest. See lõppes ikkagi sellega, et kassid eelistasid istuda õues tuule käes ja oodata kui see väike kassiarmastaja ükskord ära viiakse. Aga väga armsad kiisud olid, kahjuks ei õnnestunus neid pildile saada, sest Sonja kihutas neil suure rõõmukisaga kannul. Huvitav, meie kassi suhtub ta palju asjalikumalt...aga meie kassil on ka aknalauad turvalisemalt kõrgemal, kuhu Sonja ei ulatu. Nii palju kassijahist.

Sõime siis kõhud head-paremat täis, nii täis, et Sonjale ja emmele ei mahtunudki terve tükk Kai rabarberikooki jäätisega enam kõhtu ära.

Ja siis asusime teele Nigula raba poole. Kuna Sonjal oli lõunauinak tegemata, siis jäi ta autos muidugi magama ja kohale jõudes läksidki teised ees juba rajale ja Sonja emme ootas kuni Sonja veel natuke autos magas. Siis hakkasid nad koos Sonjaga teistele vastu minema. Ilm oli muidugi niii ilus, et emmel saavad sõnad juba siin otsa. Ja raba oli ... ilus ei ole õige sõna....maagiline... Sonja emme kõndis Sonja süles (Sonja ei nõustunud kitsal lauteel ise kõndima) ja ümberringi oli raba nagu muinasjutus....seda polegi sõnadesse võimalik panna ja sellepärast näitamegi pilte, mida Terje meile tegi (sest emmel olid käed Sonjat täis).

Igal juhul jõudsime me Sonjaga 2. vaatetornini ja seal otsustasime teisi ootama jääda, aga kuna seal lagedal oli päris tuuline (tuul tahtis Sonja ära viia) ja Sonja ronis poole tunni jooksul nii 2 korda vaatetorni tippu ja 8 korda poole peale (emme taga turvamas), siis otsustas Sonja emme ikkagi hakata tagasi jalutama, et jõuda tagasi vaiksemasse kohta. Tee peal jõudsidki teised järele ja Holger hea inimene tõi Sonja ülejäänud tee oma kukil rabast välja. Ma ei hakka üldse pikemalt peatumagi sellel, et Sonja emme kukil ei nõustunud olema, aga Holgeri kukil oli nagu või sees, jorises veel väikese viisijupikese ja seletas niisama...

Igal juhul otsustas Sonja emme siia veel tagasi tulla ja päris mitu korda kohe, et ka ise kogeda neid teisi vägevaid kohtasid rabas, kuhu ta seekord ei jõudnud.

.