Väsimatud matkasellid

Täna Sonja ja Sonja emme loodusmatkad Pärnumaal jätkusid. Peale rahutut öö, kui Sonja nägi unes kõiki neid inim-ja loodushaldjaid, kellega ta rabas kohtus, magasid Sonja ja emme hommikul kuni kl 10-ni. No tegelikult ärkas Sonja natuke varem ja ajas juba omi asju kui emme tõusis. Siis söödi kiirelt hommikust, pakiti jälle oma asjad, istuti autosse ja võeti suund jälle Tahkuranna poole.

Seekord mindi sama matkaseltskonnaga lähedal asuva neeme peale (selle neeme nime Sonja emme ei tea), kus asusid linnuvatlustornid ja rand oli tõesti luiki täis. Ilm oli jälle nagu tellitud - päike säras, tuul puhus ja oli mõõdukalt soe. Sonja emme oli oma ämbrid maha unustanud, millesse ta oleks lillepeenra tarvis väikeseidi kive korjanud...aga päris ilma kividate ta ka tagasi ei tulnud :). Sonja valis ka emmele ühe ilusa ümmarguse punaka kivi, mille emme siis taskus koju tõi.

Aga neeme peal ronisime me tornidesse ja vaatasime maa pealt linde ja kohalikke "merilehmasid", kellel oli karjamaal vesi põlvini. Tublimad ronisid suure kivi otsa neeme tipus, mõned ammutasid jõudu maas (leia Holger pildi üleval paremas nurgas ;) ja kivil lamades, mõned tundsid end kui suures liivakastis...ja mõned hirmutasid luike oma kajakanaeruga. Tagasiteel nägime ka kahte luigepesa, mis olid tõesti teest vaid napi 20 m kaugusel ja kus emaluik peal toimetas.

Siia lõppu veel pilt Kai "kodumere" kivist, mille Terje avastas ja üles pildistas. Terjel on suur süda ja sellepärast leiab at pidevalt südamekujulisi asju. Peale selle kivi, nägi ta rannas ka merilehma südamekujulist kooki :D.

Ja koju jõuti kutupiiludena, aga väga õnnelike ja rahulolevatena.