Eile käis Sonja koos emmega Pärnu Kunstide Majas Marju Mäe õpilaste (flöödi)kontserdil. Marju Mäe õpilaste seas on nimelt Oskar (vaatamata oma noorele eale, ametlikult Sonja onu ;)) ja kuna te ema ei saanud teda kuulama minna ja papi-mammi olid Türi lillelaadal möllamas, siis saadeti meid perekonda esindama. Oi, me siis esindasimegi ;). Kui kontsert algas, siis 2 esimest väga lühikest lugu istus Sonja oma toolil ja oli täiesti üllatunult lummatud - mõtle, PÄRISpilli mängitakse ja nii lähedal! Siis aga sai asja uudsus otsa ja Sonja hakkas kõrval istuvat varapuberteedieas neiut ahistama. Just ahistama, sest teine oli nii kohmetunud Sonja lähenemiskatsetele. Sonja proovis teda kõigepealt õrnalt käest puudutada, et kuidagigi ta tähelepanu saada....ja nii edasi, aga kahjuks edutult. Ka sellest tüdinenud, avastas Sonja rõduukse (2-kordse), millega sai ka pauku teha, aga mille vahele emme ennastohverdavalt oma kätt pidi panema, et ära hoida flöödikontserdi muutumine löökpillide sooloks. Peale selle piiras Sonja veel veidi naabritüdrukut ja flirtis bändi bassipoisiga ja siis tuli Sonja emmel hea idee Sonja Oskari sülle istuma panna. See oli nagu ime, laps istus nagu illikuku ja vaatas kontserdi lõpuni. Vaatamata kogu oma sekeldustele plaksutas Sonja ALATI iga loo järel ja mõnede puhul ka loo ajal (nagu professionaalsele publikule kohane).
Esinemised olid aga imearmsad, alates pärispisikestest tirtsudest kuni neiude-noormeesteni välja. Sonja emmel käis isegi peast läbi mõte sinna flööti õppima minna...
Ja tagasiteel mõtles Sonja emme jälle sooja südamega, et küll see Pärnu on ikka armas linn...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar