Alates sellest ajast kui me Pärnusse kolisime, on Sonja koos Sonja emmega kiikumas ja liivakastis mängimas käinud ranna mänguplatsil (sellel, mis seal rannahoone külje peal on). Aga kuna igas korralikus aias on ka liivakast, siis ühel päeval vuraski Sonja papi oma autoga meie õuele ja järelkärus oli Sonja päris oma liivakast ja miiiiitu kotti liiva. Papist räägin mõni teine kord pikemalt, aga olgu öeldud, et tegemist on üli-korraliku-kuldsete-käte-ja-suure-südamega-vanavanaisaga ;). Selle ilmestamiseks peaksite te nägema ta sepikoda (mida sepad tegelikult sepapajaks kutsuvad), kus valitseb puhtus ja kord...ausalt! Aga tänu liivakastile tekkis Sonja emmel kohe samal päeval suurepärane võimalus alustada aias nokitsemisega, mis nagu kõik Sonja emmet lähemalt tundvad inimesed teavad, ongi Sonja emme absoluutselt lemmiktegevus. Nokitsemisest oli asi küll kaugel, see oli pigem ringi tuustimine, sest Sonja emme oli nimelt otsustanud meie metsiku aia heina (muruks ei saanud seda juba ammu nimetada) ise vikatiga ära niita. Isegi papi kommetaar seda niitmist nähes "oleks sa öelnud, et sa NIITA EI OSKA" ei jahutanud seda vikatiga vehklemist :). Igal juhul sel ajal kui Sonja liivakasti katsetas ja Bonniet karjatas ja liiva oma (õnneks) kõige väiksema kühvlikesega mööda aeda laiali vedada proovis, sai ikka suur osa aiast niidetud ja järgisel päeval heinategu jätkus.... Vahepeal tuli välja, et naabrionu Reinul on olemas ka muruniiduk, millega ta siledamates kohtades siis asja tasandas :). Ja nii need viimased päevad ongi meil läinud, isegi pilti pole Sonja emme veel uuest liivakastist teha jõudnud ja asja jääb illustreerima mänguplatsi pilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar