Sonja emme oli juba lapsena suur käsitöö-huviline - talvel sai ikka iga kuu üks kampsun valmis. Vahepeal jäi asi soiku kuni massazhi kursusel käies tabas Sonja emmet arusaamine, et ta on sellest oma kätega loomise-rõõmust väga suurt puudust tundnud. Nüüd siis (sellest ära tundmisest on nii 3 aastat vähemalt möödas) oli aeg küps, Sonja emme tellis lõngad, et Sonjale ranglaanlõikes kampsunit tegema hakata ja peale mõningaid proovilappe hakkas endale hoopis lühikeste käistega kampsunit kuduma (veel pole valmis). Sonja osales ka (vt pilti) ja iga kord kui emme selja keeras hakkas vardaid välja tõmbama, nii et Sonja emal tuli isegi korraks kööki minnes kudumine kaasa võtta.
Sonja arvab siiani, et selle tegevuse nimi, mida varraste või heegelnõelaga tehakse on "segama" - sest emme ju ütleb talel alati kui ta heegelnõelaga emme kudumit ründab, et "ära sega". Selel peale vastab Sonja: Sunja (just "u"-ga), sega, sega ja askeldab heegelnõelaga kudumis.
P.S. nüüd tuli meelde, et enne seda emem kampsunit sai Sonja ikka uues vesti ka ja üks vest on nüüd kohe järjekorras.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar