pähklikese

Jõulud Saaremaal

2009-08-20T01:09:00.004+03:00

Seekord otsustati perekondlik jõulupidu Saaremaal onu Kuldari pere vastvalminud majas pidada. Elavad nad endiselt ikka Viljandis, aga Saaremaal on neil puhkuse-maja (suvilaks on seda vähe nimetada ;). Kuna jõulude ajal on Saaremaa nõutud kaup, siis tegime mugava lahenduse ja jätsime oma auto mandrile sadamasse ootama ja mere ületasime jalakäijatena praamil, onu Kuldar tuli Saaremaal sadamasse vastu ja ei mingit broneerimist ja sabas seismist.

Jõulupidustuste alustuseks kaunistas Robin koos Karmeni ja Sonjaga piparkooke. Mõne aja pärast selgus, et kuusele pole peale mõne õnnetu kuuli eriti midagi riputada.

Siis meisterdasid Robin ja Sonja emme piparkookidest ja kommidest ehteid juurde. Lõpuks võeti appi ajalehe paber, mis fooliumiga kaetult jõulueheteks vormiti. Ja see kõik siis kõige pisemate osavõtul puule riputati.
Karmen, olles karastunud suurema venna ja endast vanema naabritüdrukuga, näitas end alguses oma asjade jagamise suhtes riiakana. Aga Sonja loomulikult jätkas oma "rada" ja pakkus kõike, mis kätte juhtus lahkesti uuele sõbrannale :)

Ja nii oligi varsti Sonja mõlemad oma lemmiklelud vallutanud :). Lõpuks oli käes ka õnnis söömaaeg :)

Pärast sööki tehti väike jalutuskäik. Siin kohal pean paljastama ühe saladuse (ma loodan, et Sonja saab seda blogi lugema kui ta juba väga suur on :$) - siiani oleme käinud peale söömist surnuaial (vahel ka kirikus, aga ma üldiselt ei poolda seda 1x aastas kirikus käimist) ja lisaks oma esivanemate meelespidamisele on see käik vajalik ks selleks, et "Jõuluvana saaks kingitused kuuse alla jätta". Robin, kes on 2. klassis, usub siiani, et Jõuluvana toob koti kingitustega. Seekord siis jalutasime lõikava külma tuulega nii 100 m mere poole (rohkem polnudki võimalik ilma vette minemata) ja siis tagasiteel järsku kõik märkasid nagu liikumist maja juures ;) ja ohh, näe imet keegi oli kingitused kotiga terassile ukse taha jätnud :D.

Sonjal kingi ootuses:

Ja väsinud sugulased pikutamas. Sonjale pakkus väga huvi Karmeni lutipudel, sest Sonjal pole kunagi päris oma lutipudelit olnud...

Ja siis oligi varsti käes uus päev ja meil aeg lahkuda. Sonja onu Kuldariga.

Kollane siil

2009-08-20T00:56:00.005+03:00

....läks Sonjale Linnavalitsuse lastejõulupeo etendusest nii südamesse, et sellest kuulis emme mitu kuud veel. Jõuluvanale endiselt kätt ei antud, aga kommidega olidi väga nõus :). Nende jõuludega saigi Sonja täpsemalt teada, et komm polegi see tera, mida emme annab kui haiget saab või paha olla on :). Emme püüdis siis Kalevi marmelaadikomme kodus valmis hoida ja karamell "annetati" LV infolauda linnakodanikele maiustamiseks.

Ka päkapiku ja sussi teema muutus meil väga aktuaalseks. Lasteaia peo suurt punast sussi käidi päevas ikka mitu korda kontrollimas. Emme vahel püüdis sinna ka midagi mitte söödavat sokutada nagu nt kleepsud (mis Sonjale muidu väga meeldivad) või raamatukese, aga see tõsteti enamasti kõrvale ja vaadati kus see komm siis on...

Sonja 2 aastane

2009-08-20T00:15:00.004+03:00

Sonja koos kasvataja Mall´ga.

Sonja 2-aasta sünnipäev langes kokku päevaga, mil peeti tema lasteaia rühmas jõulupidu ja ühe järjekordse miski rota-viiruse variandi levikuga Eestis....mis tähendas, et lasteaeda Sonjat viia ei saanud (rühmas pidu teha ei saanud), aga väheste vaprate tervete lastega olime jõulupeol, kuhu võtsime ka papi-mammi kaasa ja pärast jõulupidu oli kohe ka vähendatud arvu külalistega sünipeva pidu (ehk siis need, kes polnud veel või jälle haiged)

Tordipildi valik oli meil: kas jõuluvana või jõuluvana :). Ei mingit Lottet, päevakorral oli ka Sonja eluaegne lemmik kiisu, aga tingituna lähenevatest jõuludest oli Jõuluvana kõige aktuaalsem tegelane ja Victoria hotelli kondiiter itsitas selle peale, et muidugi teeme jõuluvana :).

Loodame, et 3-aasta sünnipäeval saame teha suure peo ja kõik kutsutud on raudse tervisega ;). Sööge suvel palju marju ja puhake!

Sonja 2-aastaselt rääkis lühikeste lausetega ja enamasti kui ta juba midagi ütles, siis puhtalt. Magas veel mähkmetega. Magama jäädes kodus pidi keegi ta kõrval pikutama ja kätt hoidma - sõna otseses mõttes :). Kaalu ja pikkust me ei tea, sest sel ajal me vabatahtlikult perearstikeskusele ei lähenenud ja kui, siis tegime kiirelt. Aga nii 10 kg kanti peenikesed preilid me olime ja talveriided 80 cm. Vannis käia armastas Sonja 2 aastaselt endiselt ja tavaliselt alla poole tunni ta sealt välja tulema ei nõustunud. Ega pärats poolt tundi ka ei nõustunud :). Endiselt armastab ta magusat ja 3. detsembril tegimegi me esimese visiidi hambaarstile. Istusime toolis ja ajasime artitädiga juttu. Artsitädi näitas mis toredaid asju tal laual on ja kuidas ta nendega suhu vaatab ja siis sai Sonaj veel väikese mänguasja valida ja kutsuti 6 kuu pärast uuesti külla. Kassi ja koera armastab ta ka endiselt. Koer kannatab siiani välja kui Sonja tema juures pesas magada tahab, kass teeb vahel "kätega selgeks" kui Sonja liiga lähedaseks saada tahab.

Sonja ja Heade Soovide Puu

2009-08-19T23:39:00.003+03:00

30. novembril korraldas Pärnus Magdaleena Gild ja Punane Torn Heade Soovide Puu punumise - et ei jääks 1 suur kuusk metsa alles ja igaüks saaks tekstiilijääkidest punuda oma soovi patsiks ja selle soovide puule kinnitada. Nii ilus... Ja meiegi Sonjaga oma soovi puule kinnitasime.....kuniks toodi välaj veel kotid koolilaste patsidega...siis ei jõudnud emme enam Sonja käes olevad patse sama kiirusega siduda kui Sonja neid kotist välja sikutas. Pilt on laenatud Pärnu Postimehes ilmunud loo juurest ;). Lisaks veel pilte Punase Torni lehelt.

P.S. Soov pole veel täitunud...aga aega ju veel on ...

Mis novembris sai...

2009-08-19T22:35:00.008+03:00

...täna on see ajalooline päev kui Sonja ema täidab ühe oma puhkuse-lubadustest (kokku oli neid 2 ja teine puudutas Sonja paber-piltide organiseerimist ja see tundub viimase 4 pühkusepäeva valguses vähem tõenäoline :$) Sonja blogi uuesti pidama hakata ja natuke vahelejäänud osa ka valgustada. Vaatame, kuidas meil sellega läheb. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis elu on vist vahepeal palju huvitavam olnud ja Sonja on emme õhtuti ilusasti kl 10 enda kõrvale magama pannud....AGA alates 2,5 nädalat on selles osas toimunud suur murrang....aga nüüd kõigest järjekorras.

Novembris oli Isadepäev. Kuigi Sonja isa ei ela meiega, siis sel päeval saime õnnitleda isa ja papit (Sonja vanavanaisa) Paikusel Sonja emme tehtud küpsisetordiga, mida ehtis tervest karbitäiest METSmaasikatest tehtud süda (väga tähtis märkus: maasikad leidis Sonja emme kord Sonjat metsa alla magama kärutades kohe selle koha kõrvalt, mille nad "Teeme ära" käigus puhastasid. Vot sellise imelised maasikahaldjad meil ;). Ja et asi ei piirdunud sellega. Sonja, kes on suur kunsti harrastaja - tegi kohapeal valmis isadepäeva pildid. Märkusena olgu öeldud, et Sonja on ÜLIproduktiivne kunstnik - see näeb välja umbes nii, et emme seisab kõrval ja muudkui vahetab "lõuendit", sest see on lihtsalt tormiline kuidas Sonja loomine käib. Vahepeal vahetab emme veel pintsliloputus vett ka....

Pildil Sonja koos papi ja vanatädipoja Oskariga

Novembris käis Sonja emme veel ootamatult Marianhamnis Ahvenamaal. Seda miks ta täpselt sinna saadeti ei osaka arvatavasti keegi täpselt põhjendada ja ise sai Sonja ema sellest aru alles kohal olles kui sisse tulid 2 teist Eesti osalejat seminaril: Merit Mikk ja Airi Vetemaa - nenedega oli tal vaja kohtuda ;). Tuli välja, et tegemist on ühe suur Europrojekti, mis hõlmab endas mahetootjate nõustamist kuni koolitundides mahetoidu koolitusteni välja. Minul oli kohe hurraaa, et teeme Pärnu Eesti piloodiks, kus lasteaiad lähevad 50% ulatuses (arvestatades hooajalisust ja mõitslikku hinda) üle kohalikule mahetoidule. Tgasi koju jõudes ja Pärnus siis tootjatega ühendusdes selgus tõsiasi, et pole seda poolt, kes meile müüks :( ja üldse tekkis paradoksaalne olukord, mida üks äritaustaga inimene ei peagi mõistma... Aga ju polnud õige aeg ja need, kes Sonja emmet lähemalt tunnevad ja teavad, siis asi pole kaugaltki maha maetud.....Pärnu saab mahestatud varem või hiljem ;). Aga sellest ka juba järjekorras.

Selle pildi peal on kohaliku Marienhamni ühe kooli toitlustusjuht vms, kes võttis kätte ja nii 5 aastaga on selles koolis kohaliku mahetoidu osakaal 85%, lisaks oma kompostimine, toiduülejääkide saatmine farmi, ise maitsetaimede kasvatamine jms. Lisaks sellele võttis see tubli tädi kätte ja läks poliitikasse, et saaks sisse viia kohalikesse regulatsioonidesse ka vastavad nõuded kooli ja lasteaia toitude osas (seal ei olnud % nii kõrge). Sõime ühe nende mõistes tavalise koolilõuna seal koolis ja uskuge või mitte, aga nagu ehedasse talukööki oleks sattunud. Ja milline salati valik....ja selle tädi kommentaar oli, et lapsed VÄGA hea meelega söövad värskeid salateid. Kahju, et see tädi inglise keelt üldse ei rääkinud....

Ja siis oli meil õhtusöök ühes vanas laudas :D, st resoran oli vannasse lauta ehitatud ja sõime kohalikku lammast. Pildil Sonja emme koos Airi ja Meritiga.

Tagasiteel (umbes siis kui olime Helsinki lennujaamas oma lendu ootamas) selgus, et Sonjal tõuseb palavik...kuni südaööni (kui ma lõpuks oma Pärnu kodus maabusin) siis hoidid mammi Sonjal palavikku väga kõrgeks minemast ja siis ülejäänud öö juba oli Sonja emme unetu öö....ja peab mainima, et viiruslike tegelaste puhul on Viburcoliga väga raske midagi korda saata.

Siin mõned meenutused haigest lapsest ja tema tädi Kerstist ja kassist, kes magab Sonja tädi peal vaatamata tädi protestist: ei mulle kassid ei meeldi! :D

Kuidas me öko-mehed kokku kutsusime

2008-12-23T17:21:00.003+02:00

See on lugu tegelikult Sonja emast ja Sonja ema loodab südamest, et tegemist on ajaloolise sündmusega ;).

Nimelt on Sonja ema töö seotud uute projektide arendamisega Pärnu linnas ja sellepärast ta on tal tihti selline salapärna pilk silmi nagu tahaks öelda "mina juba tean...varsti näete teie ka".

Aga üks tore projekt, mille kallal on hulk inimesi palju koosolekuid teinud - koos vaielnud, unistanud ja samm sammult uue Keskkonnahariduskeskuse ehk lühdalt Ökomaja loomise kallal meisterdanud.

Oktoobris jõudis siis kätte see hetk kui mõistus otsa sai ja kutsusime kokku targad mehed-naised ja kuhu mujale kui ikka Esna mõisa.

Kõigepealt söötsid Vodja kooli köögi kokad meie kõhud head ja paremat ehedat maasööki täis (oma küpsetatud leib jms) ja siis tegime koosoleku, mille tulemusena selgus (peale Rene peapesu meile :D), et mis on see, millega me maja ehituse puhul siis tegelikult tegelema peaksime ja oma tilu-lilu soovid võime puu taha panna.

Ja nii, 100 korda targematena, läksime veel Sveni ja Hele uut põhukodu vaatama. Kes käinud, see teab, et sisse minnes jääb üle vaid õhata - ma tahan kaaaaa! Ja "loomapark" oli ka kadestamisväärne - hobused, poni (seesama masuurikas, kes vanasti kõiki hammustas, aga nüüd peale teatavat lõikus, täitsa normaalse käitumisega), kitsed, koerad, kanad (kusjuures pererahvas ei pidavat mune saama, koerad pidid neid ise "kokku korjama".

Oktoober pildis

2008-12-21T16:00:00.005+02:00

Sonjale kooohutavalt meeldib nõusid pesta...pidevalt.

Kuldses Pärnu sügises...

Kui tuul puhub, saab Sonjast tulnukas ;)

Kuidas Bonnie Sonjat jalutab...

Meie aia hiigel-tamme lehti koristamas. See oli Sonja ja emme lemmiktegevus paljudel päikeselistel sügispäevadel. Uskumatu kui palju üks suur tamm võib lehti puistata.

Neiu!

2008-12-12T10:42:00.002+02:00

Vahepeal jäi pikk paus, sest Sonja emal olid töö juures hullud ajad ja siis läks Sonja emal blogi kasutajanimi ja password meelest ära. Nüüd püüame vaikselt tasa teha vahepeal juhtunu.

Eile algasid Sonjal tema tulevase sünnipäeva "üritused" sellega, et mammi kinkis talle uue nuku, kes on natuke "elusam" kui ta senised nukud - Masha ja lihtsalt Tita. Kui emme hommikul tööle läks ja Sonja mammiga koju jäi, siis valisid nad uuele nukule alles nime...

Õhtul kui Sonja juba voodis oli, kargas ta järsku istuli ja hüüdis: Neiu! Neiu! Neiu külm!
Emme imestunult küsis, et kes see neiu on? Mille peale Sonja veel tungivamalt Neiu! hüüdis ja voodist välja ronima asus. Läksimegi sisi kahekesi teise tuppa ja paniem tule põlema ja Sonja hüüdis rõõmsalt NEIU! ja haaras uue nuku sülle ja jooksis tagasi voodisse.

Järmisel päeval väitis mammi, et uuele nukule oli ikka Liisu nimeks pandud....aga ju Sonja teab paremini.

Kuidas Sonja emme kudumishulluses osales

2008-10-01T14:29:00.003+03:00

Sonja emme oli juba lapsena suur käsitöö-huviline - talvel sai ikka iga kuu üks kampsun valmis. Vahepeal jäi asi soiku kuni massazhi kursusel käies tabas Sonja emmet arusaamine, et ta on sellest oma kätega loomise-rõõmust väga suurt puudust tundnud. Nüüd siis (sellest ära tundmisest on nii 3 aastat vähemalt möödas) oli aeg küps, Sonja emme tellis lõngad, et Sonjale ranglaanlõikes kampsunit tegema hakata ja peale mõningaid proovilappe hakkas endale hoopis lühikeste käistega kampsunit kuduma (veel pole valmis). Sonja osales ka (vt pilti) ja iga kord kui emme selja keeras hakkas vardaid välja tõmbama, nii et Sonja emal tuli isegi korraks kööki minnes kudumine kaasa võtta.

Sonja arvab siiani, et selle tegevuse nimi, mida varraste või heegelnõelaga tehakse on "segama" - sest emme ju ütleb talel alati kui ta heegelnõelaga emme kudumit ründab, et "ära sega". Selel peale vastab Sonja: Sunja (just "u"-ga), sega, sega ja askeldab heegelnõelaga kudumis.

P.S. nüüd tuli meelde, et enne seda emem kampsunit sai Sonja ikka uues vesti ka ja üks vest on nüüd kohe järjekorras.

ja siis ta jäi haigeks...

2008-10-01T14:18:00.004+03:00

ja oli väga-väga vapper. Nagu väikeste lastega ikka juhtub kui nad haigeks jäävad - nad saavad järsku palju suuremaks (arengu mõttes). Sonja küsis ise uut kompressi kõrva peale kui eelmine ära kuivas ja kui käes oli juba 5. magamata öö ja emme lõpuks unne vajus, leidis ta hommikul voodi otsale väga viisakalt kuivama riputatud kompressi riide ja laps magas.

Kokkuvõttes arenes ka emme, kelle tähtsatesse kontaktidesse lisanud uus homöopaadi (kelle blogi Sonja emme juba enne Sonja sündi lugema hakkas) number ja samas ka teadmine, et liigne enesekindlus ei ole ka hea. Järgmine kord (kui emme oma enesekindlusega mõistlikkuse piiridesse jääb) proovivad nad siiski leebete vahenditega kõrvapõletikust jagu saada.

Pildil sööb Sonja lohutus-jäätist (sai preemiaks kõrvaküünla välja kannatamise eest;)) aga muidu oli haigusepäevade menüüs ohtralt mammi tometeid ja oma aia pirne-õunu la liitrite kaupa mahlu ja tera-jooke.

Läti laps

2008-09-03T23:08:00.002+03:00

Viimastel päevadel räägib Sonja nagu väike lätlane, iga sõna lõpus on "s".

Ja peale selle on ta endiselt edukalt mõlema-käeline ehk võib ta vabalt 2 lusikaga korraga endale sööki sisse kühveldada ja mõlemaga sama osavalt.

Ja Sonja on edukalt sisenenud mina-tahan perioodi ja emme avastas end lugemas raamatut "Hinga välja" ... et siis mõttes kümneni lugemisel ajal hingamist mitte unustada :D.

Esmatähtis esikohale

2008-08-30T13:47:00.005+03:00

ehk tagasilöögid varasest lasteaiandusest.

28. augusti Sõnumite-listi sõnum:

Opening Doors Within
Eileen Caddy

Eluliselt tähtis on õppida tegema esmatähtsaid asju esimesena, sest kui esmaseid asju tehakse kõigepealt, siis laabub kõik täiuslikult. Otsi oma südamest ja leia, mille sa sead esikohale. Kas see oled sa ise ja sinu heaolu? Kas see on sinu töö ja su materiaalsed tingimused? Kas sa oled rahul, minnes läbi elu täielikus teadmatuses Minust, olles kindel, et saad üksi hästi hakkama ja et sul pole Minu järele vajadust? Sa oled täiesti vaba valima ükskõik millist suhtumist. Mitte keegi ei takista sind. Kuid sul tuleb võtta vastu tagajärg, kui asjad lähevad viltu. Pea meeles, kui sa tead, mis on õige ja sa valid minna oma teed, siis vastutus on veelgi suurem, sest sa ei saa ennast vabandada teadmatusega. Ära otsi vabandust, et on liiga palju teha ning kõik ei mahu ära. Mina ütlen sulle: kui sa teed esmatähtsaid asju kõigepealt, siis jagub kõigeks aega.

Sonja emme võtab nädal aega puhkust, et Sonjaga koos jälle tasakaal leida.

P.S. Sonja emme sai see kuu hakkama lõpuks oma maailma-kõige-ilusamate riiulite seina organiseerimisega (ehk lõpuks telliti ikkagi töömees ;)). Miks maailma ilusamad? Sest riiulitoed on papi sepistatud, raamatu (püsti)hoidjad emme enda välja mõeldud ja papi sepistatud ja riiulilauad on iidvanad põrandalauad, mille Sonja vanaema meile Vodjalt saatis. Kaua tehtud kaunikene! Aga mitte seda ei tahtnud ma rääkida. Nimelt said nüüd peaaegu kõik raamatud ka omale koha riiulitel ja nende hulgast tulid välja ka kunagi Sonja emme jaoks olulisteks raamatuteks olnud: Väga efektiivse inimese 7 harjumust ja Esmatähtis esikohale. Sonja emme oli veel muianud, et seda viimast ta pole isegi lugeda jõudnud, kuigi sai selle nii 8 aastat tagasi...oh, neid sõnumeid.

...esimene Värvukese lõunauni

2008-08-22T09:50:00.005+03:00

ehk Sonja magas eile 21.08.2008 oma esimese lõunaune lasteaias. Oma kiisu kaisus ja kasvataja käsi vahepeal põse peal. Ei mingit nuttu ega emmet. Emme ei suuda siiani seda uskuda.
Kui emme Sonjale kl 4 lasteaeda järele läks, siis kulus tal pool tundi, et Sonja lasteaiast ära meelitada... :D.

.

Väike Värvuke Sonja

2008-08-20T22:05:00.003+03:00

Sonja läks 11.08.2008 esimest korda lasteaeda. Koos emmega.

Pärnu Tammsaare Lasteaed asub otse meie aia taga, õigemini osa sellest asub, sest lasteaia territoorium on nii suur, et seda jagub päris hulga aedade taha.

Sonja rühma nimi on Värvukesed ja tema kasvatajate nimed on Raaja ja Mall. Rühmas on 3 vanemat ehk siis eelmise aasta olijat - Aleks, Mia Marii (see on emme kolleegi laps) ja Mihkel. Siis on üke pool-vana olija Keili. Ülejäänud põnnid tulevad tasapisi paari tunni kaupa harjutama nagu meiegi.

Sonja esimene nädal läks siis nii nagu oli arvatagi - emme istus lasteaias ja vaatas raske südamega pealt kuidas tema silmatera suurde maailma uudistama asub ja kujutas ette igast kole-olukordi sellest mis siis saab kui ükskord emme enam rühmas kaasas ei käi... Sonja seevastu tegi tutvust eelkõige kõigi uute mänguasjadega, mida oli niii palju, lõi suhteid teiste lastega, heitis teiste eeskujul nukuvoodisse magama, käis usinasti potil koos teistega ja tundis end iga päevaga paremini. Reedel tuli emmel täitsa süles ta lõuna ajal koju tassida, sest Sonja oli kindlalt otsustanud lasteaias nukuvoodis magada... Kaks päeva käis Sonjaga vanaema lasteaias ja vanaema jättis ta julgelt vahepeal rühmaga koos õue mängima ja tuli koju süüa tegema, ise köögiaknast vaatas kuidas tal läheb.

Esmaspäeval siis oli see päev kui emme jättis Sonja pärast pooletunnist rühmasolekut kasvatajate hoolde ja läks ise mobiiltelefon tugevasti pihku surutud ja peaaegu nutt kurgus töö juurde. Poole tunni pärast helistas ta kasvatajale - Sonja mängis mõnusasti.

Kui emme siis lõunasöögi ajaks tagasi lasteaeda jõudis, siis ei mingit emme sülle tormamist...emmele näidati ainult miskit väikest sinist elevanti ja mängiti siis edasi. Palun väga! Järjekorde näide sellest kuidas emmele Sonja elumuutused raskesti mõjuvad.

Kuna vahepeal oli teisipäev, mille Sonja tervenisti papi-mammi juures põhiliselt Oskari hoole all mööda saatis, sest emme Tartus oli ja kolmapäev vaba päev oli, siis alates homsest lubas kasvataja vaadata kas proovitakse Sonjat rühmas lõunaunne panna. Siiani on Sonja lemmiktegevuseks olnud rühma magamistuppa "sisse murdmine" ja siis voodisse nõudmine. Ja seda kuidas Sonja kodus lõunaunne jääb, ma parem ei räägigi ;).

Sonjal on emme töö juures ka tema lasteaeda-harjutamise fännklubi, kes iga päev uudised küsivad ja siis läheb jälle pikemaks jutustamiseks kuidas teistel kogemused on.

Kas koolilaste ranitsad on liiga rasked?

2008-08-12T23:13:00.002+03:00

...lasteaia-eelikutel on veel hullemad :).

Sonja vanaema sõbranna andis Sonjale seljakoti, et kui Sonjal on vaja asju kaasa võtta kui kusagile pikemaks külla läheb, näiteks. Aga Sonja nõuab emmelt vahel mänguplatsile ja randa minnes, et seljakott kaasa võetaks. Ja siis keset Rannaparki näiteks küsib kärust maha ja nõuab seljakotti selga...ja ohh neid vastutuljate kaastundlikke pilke.

Esimesed patsid

2008-08-12T23:02:00.003+03:00

juhtus see siis pühapäeval 10. augustil 2008 pärastlõunal...

... ja kui augusti alguses liiga kuumaks läks

2008-08-12T22:50:00.002+03:00

...ja mis veel juhtus juulikuus

2008-08-11T00:14:00.007+03:00

Enne kui saabus rannailm, käis Sonja rannas õhu-ja tuulevanne võtmas ;).

Siis järsku algasid rannailmad ja Sonja kooris end igal võimalikul korral mere ääres paljaks, et vette joosta, ka õhtuti nagu pildil. (Sonja hoiab tädi Kersti käest, sest Sonja emme läks sel päeval esimest korda ujuma. Oi kui hea oli)

Siis oli vanaemal külas Robin (Sonja onupoeg), kellega sai nii vees kui ma peal mängida.
Ja muidugi sai kuumal keskpäeval koduaia õunapuude vilus pikutada. See asend on Sonja idee sellest kui emme ütleb, et pane pea padjale - pea on ju padjal :).

Ohh seda palavust....

Sonja leidis endale ka uue sõbra, Tannu (Taneli), kellelt ei saanud Sonja enam pilku ära. Tõmme oli vastastikune ;). Tanel tellis oma emalt ka nüüd väikese õe :D.

Nendel päevadel kui Tanel koos oma ema-isaga ja Robin ka kõik Pärnus suvitasid, siis juhtus nii, et tekkis lausa "rabelemine", kes Sonjat hoida saab.

Mis vahepeal juhtunud on...

2008-08-01T13:09:00.004+03:00

...ikka suvi ja ilusad ilmad on juhtunud ja nii pole Sonja emme mahti saanud arvutit lahtigi teha.

Juuli alguses käis tädi Kay meil külas ja koos temaga käisime Toris hobuseid vaatamas ja katsumas. Tegelikult pidime enne seda ka organiseeritud rabamatkale minema, aga sinna me õnneks ei jõudnud. Õnneks sellepärast, et Sonja emme oli suurest töötamisest endale kaelanärvipõletiku hankinud (ohh seda kroonilist kangekaelsust küll :)) ja ega ta polekski väga pikalt mütata saanud. Aga Toril oli Sonja muidugi nagu või sees, ei tema hobuseid karda nagu ta emme. Lõpuks võttis emme ka siis julguse kokku ja paitas kohalikku väga tähtsat täkku Homerost. Onu, kes meile talle ja hobuseid ja vankreid näitas, oli väga jutukas, aga kahjuks mulle palju meelde ei jäänud ja lisaks tuli end pidevalt tee pealt eest ära hoida "koju" saabuvate hobuste eest.

Ja ohh mis tore tallike seal veel oli! Ponide tall! terve rida toredaid tillukesi kammitud tukkadega ponisid :). Me vist järgmine suvi lähme Sonjaga sinna poni-ratsutama (st Sonja istub poni seljas ja emme turvab).

Ja nagu öeldud on vahepeal suur suvi olnud, nii 3 nädalat järjest rannailma, siis me olemegi rannas ja muidu õues elanud. Veidi ka talvevarusid kogunud ja haiguslehe-puhkusel olnud.

Sonja sõnavara on tublisti täienenud. Juba oskab ta saata emmet (või teisi kohalviibivaid ) kööki mahla, marju, kooki vms tooma.

Tihedamalt kasutatavad sõnad:

- too

- taha(n). "taha" on tal kasutauses ka küsisõna "tahad" asemel.

- koos

- kaasa

- padi (sonja magab nüüd oma väikse padjaga)

- igasugused loomade ja putukate nimed on lisandunud. eriti popp on sääsk. Sonja nimelt ei aja ise sääske enda pealt ära vaid hüüab siis: sääsk.

...pesse. see on see sõna, mida öelda ei tohiks, aga kuna Sonja emme vahel autoroolis seda sõna ütleb kui lollid turistid siga-liiklemist harrastavad ja nii on paar kord ajuhtunud, et emme autoga väravast välja sõites kuuleb tagapingilt "pesse". Igal juhul emme püüab nüüd enam mitte selliseid sõnu öelda, et Sonjast ikka ilusaid sõnu rääkiv pisipreili kasvaks.

Samuti on Sonja vahepeal otsustanud, et tema ennast enam sööta ei lase (vahel kui kiire, siis emme ikka seda tegi). Ta lihtsalt ei söö enne kui saab lusika oma kätte ja siis mõnuga kühveldab. Samuti korjab ta korraliku tüdrukune üles söögitooli pudenevad purud ja pistab need ka põske.

Ka muutis Sonja päevapealt oma kõrrejoomise armastuse otse-tassist-joomise armastuseks. ja seda nii edukalt, et enam polegi terve särk märg pärats joomist, hoopis täitsa kuiv. Emme muudkui vaatab ja imestab.

Potil käimises käis meil ka nüüd lõpuks see kaua oodatud "krõps" ära ja tõesti-tõesti, potil tehaksegi piss (seda teist asja Sonja veel potti teha ei usalda). Rääkides eeskujulikust potilkäijast, siis loomulikult on suur vahe kas seda tehakse kodus või papi juures. Papi juures on vanakooli metallist pott (selline sangaga noh) ja nii kui Sonja sela potile panna ja papi ütleb, et tee nüüd piss, siis KOHE tehakse. Kodus on see ootamine tavaliselt ikka pikem ...

Ohh ja magamises on meil ka uued tuuled. Nimelt ei pea Sonja enam suures voodis kaisus magama jääma, vaid jääb oma voodis, ainult mitte üksi, vaid siis keegi peab voodi juures olema kuni ta uinub ja kätt hoidma. Vot see on ka üks väga tihedalt kasutuses olev sõna Sonjal: "kätu" ja seda väga nõudlikul toonil kui kohe ei saa. Aga magab ta lõunat nüüd mõnuga 1,5-2,5h tavaliselt.

Siis nii palju uudiseid Suvepealinnast (ärge uskuge uudiseid, mis midagi muud Pärnu kohta väidavad ;)

Ettevaatust maasikad...

2008-06-30T00:30:00.005+03:00

...kui süüa piisavalt maasikaid ja siis emmega Pärnu Hansapäevadele veel minna võib teist ise ka maasikas saada :D

Sonja Hansapäevade lastealas kriidi-joonistamas

Papi pai....mammi mai

2008-06-29T23:51:00.003+03:00

...sellise laulu tegi Sonja mõni aeg tagasi magama jäädes. Ja emme sai aru, et on tõesti tagumine aeg natuke Sonja esimestest sõnadest talletada.

Sonja kõige esimene puhtalt öeldud sõna oli - AITÄH. Kunas täpselt ta seda sõna kasutama hakkas, peab emme vanast arvutist järgi vaatama, st see oli igal juhul enne aastaseks saamist. Seoses aitäh-i ära õppimisega muutus Sonja elu palju kergemaks, sest nüüd ta sai näidata mida taha tahab ja siis aitäh hüüda...nii kaua kuni kõigile selge oli, mida laps tahab.

Enne aitäh-i oli Sonjal väga elutähtis silp: ess. Ess tähenad kassi ja sõpus meie kassi Tiigriga on jällegi omaette teema. Ess-st sai üsana varsti ka issi, sest nagu selgus hiljem, tegi issi Sonjaga selle kallal sala-trenni.

Nüüdseks kui Sonja on aasta ja 6 kuune, on tema tihedamalt kasutatavad sõnad (enam pole lootustki kõiki tema sõnu kirja panna, sest ta on oma kuldses matkimis-perioodis, mil ta lihtsamaid sõnu järgi kordab):

- papi, papu

- mammi, mammu

- emme, issi

- poiss, piss (seepoiss kõlab ka vahel rohkem pissi moodi :$:))

- juua, ua (ehk õue)

- kass, kiisu, mau (teeb kass)

- mõmm (mõmm-mõmm on ta Sonja unelaulude hit-listil kohal nr 2 peale kassilaulu lisandumist ;)

- tädi, onu

- autu

- tita. Titad on ka kõik Sonja nukud. Seni ajani on peaaegu kõik lapsed titad, v.a. siis suuremad poisid on poisid.

- aua. Meie koerast ja Sonjast tuleb ka eraldi rääkida.

- ahv

- KUKKA. Kukka on kook ja seda meie laps armastab. Ta küll siiani ei ole kommi ega shokolaadi ega muid ametlikke maiusi söönud, aga vot koogi nimel on ta valmis kõike tegema :). 200% issi laps :) ja vanavanaisa oma ka :)

- pall

- tuttu. Tuduga seoses on uueks hittika, siis mida kohe voodis nõutakse: nurr-nurr (see kuidas Sonja seda ütleb on jällegi Sonja emme lemmik-sõna;)

- mahl

- mammu

- ku(r)k

- aan - banaan

Rohkem ei tule Sonja emme praegu meelde ja puhkepäevade (seekord hansapäevade) väsimus on ka peal.

...täna tegin palju tööd, sõitsin läbi pool Eestit...

2008-06-12T01:06:00.005+03:00

...tegelikult ei teinud tööd, vaid Sonja käis koos emmega nädalavahetusel Viljandis külas Kairil-Reevol-Reenal-Martenil ja Sonja onutütre Karmeni (Sonja emme vennatütre) sünnipäeval. Pealkiri oli tingitud teeoludest, mis sundisid Sonja emmet valima tagasi Pärnusse minekuks teise tee, mis tuli välja, et on ka üles kaevatud ja ümbersuunatud pool-Eestit-läbivaks-tolmu-lahtise-kruusa-rallirajale. Õnneks magas Sonja oma tegusa väikese inimese sügavat und kuni emme hammastega roolist kinni hoides koju jõuda igatses.

Aga Viljandis oli tore, kõigepealt külastasime siis Kairit-Reevot nende armsas maakodus Savikoti lähistel ja vaatasime lapsed üle ja näitasime enda oma :).

Siis käisime Karmeni sünnipäeva pidustustel. Selle kohta ei oskagi Sonja emme midagi öelda, kui et väga suur üritus oli ja palju rahvast ja Sonja müttas end kiiresti duracelli-Jänkuks (keda tuli vahel titade batuudi liiga väiksesse aknasse ronimisega kinnijäänuna välja tõmmata :) ja varsti tuligi meil nina kodu poole keerata...

Igaüks on oma õnne sepp...

2008-06-12T00:04:00.004+03:00

...välja arvatud siis kui teil on oma papi, kes on üks vägev abi teile õnne sepistamisel.

Sonjal just selline papi on ja nüüd on Sonjal ka päris oma õnneraud, mille papi talle tegi ja millele peale on löödud: Sonjale vanavanaisalt 16.12.2006.

Ja et õnne ikka juurde tuleks, tegid papi ja Sonja issi koos Sonjale ka ühe imearmsa kaelaehte ja Sonja emmele sepanaela. Kes veel ei tea, siis sepanael on üks eriline nael, mis ka õnne toob. Vaja see vaid seina lüüa ja oma asju sinna külge riputada....seda pole Sonja emme veel teinud, sest mõnikord vaevaleb ta oma Kaalude-mõju käes ja ei suuda ostustada kuhu see nael lüüa ( ja nii ootavadki mitu teistki papi tehtud konksu oma asukohta :$).

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida....vaid, et 1. juuni veetis Sonja koos emme-issiga papi-mammi juures, kus Sonja issi võttis papilt sepatunde, sest selline väärt amet tuleb ju edasi pärandada. Ja Sonja issi pole mingi algaga sellel alal, ta on ka kungi poisina papiga igal pool laatadel kaasas käinud ja selli ametit harrastanud, isegi mingi tiitli võitnud.

Igaljuhul sel ajal kui mehed kuumas sepapajas rauda tagusid, veetsid Sonja ja emme mõnusalt aega metsas jalutades, Sonja magas oma lõunaund ja emme tuustis sel ajal mööda mammi aeda ringi.

Ja asja juurest ei puudunud muidugi ka kohustuslik grill päeva lõpetuseks ;)

Sonja lõpetab kooli

2008-05-29T22:58:00.004+03:00

pildil: Mara ema, Rasmus emaga, Sonja emme süles Sonja ja Mara,

selja taga Liisi koos emmega, siis tulevad koos emmedega Andreas,

Kert, Helene, Matjus ja Jan. Rasmuse ema taga on õpetaja Veera.

Tegelikult said lihtsalt meie mängukooli tunnid läbi ja sellepuhul oli väike pidu. Väike pidu oli väga tormiline, sest pidutsesid koos kaks rühma 1,5-2,5 aastaseid koos emmedega. Ja muide tunnistuse said ka kõik :).

Kui me Pärnusse kolisime, siis juhtus nii, et üks teine beebikool oli just oma tegevuse lõpetanud ja sealt tuli terve rühm Väikesesse Pärastlõunakooli üle ja meie täitsa juhuslikult sattusime ka nende rühma. Ja selle üle on meil väga hea meel, sest tuli välja, et see on üks tõeliselt vahva rühm. Mängukaaslased olid enamuses Sonjast natuke vanemad, aga Sonjale see just eriti meeldis.

Lisaks mängutundidele käisime me sama rühmaga ka tihti Põnnila mängutoas niisama mängimas, aga nüüd kui ilmad ilusad, siis kohtume harvem, sest meie kandis ei ela meie mängukooli kaaslastest peaaegu mitte keegi, et koos mänguplatsile minna. Aga Pärnu juures ongi see hea, et linn on täpselt paraja suurusega, et aeg-ajalt ikka vanade tuttavatega trehvata.

Seega uute kohtumisteni, kallid Mara, Liisi, Kert, Andreas, Helene, Jan, Rasmus, Matjus koos emmedega!!!

NB! pildid on Mara ja Liis emmelt.

Väsimatud matkasellid

2008-05-25T23:06:00.008+03:00

Täna Sonja ja Sonja emme loodusmatkad Pärnumaal jätkusid. Peale rahutut öö, kui Sonja nägi unes kõiki neid inim-ja loodushaldjaid, kellega ta rabas kohtus, magasid Sonja ja emme hommikul kuni kl 10-ni. No tegelikult ärkas Sonja natuke varem ja ajas juba omi asju kui emme tõusis. Siis söödi kiirelt hommikust, pakiti jälle oma asjad, istuti autosse ja võeti suund jälle Tahkuranna poole.

Seekord mindi sama matkaseltskonnaga lähedal asuva neeme peale (selle neeme nime Sonja emme ei tea), kus asusid linnuvatlustornid ja rand oli tõesti luiki täis. Ilm oli jälle nagu tellitud - päike säras, tuul puhus ja oli mõõdukalt soe. Sonja emme oli oma ämbrid maha unustanud, millesse ta oleks lillepeenra tarvis väikeseidi kive korjanud...aga päris ilma kividate ta ka tagasi ei tulnud :). Sonja valis ka emmele ühe ilusa ümmarguse punaka kivi, mille emme siis taskus koju tõi.

Aga neeme peal ronisime me tornidesse ja vaatasime maa pealt linde ja kohalikke "merilehmasid", kellel oli karjamaal vesi põlvini. Tublimad ronisid suure kivi otsa neeme tipus, mõned ammutasid jõudu maas (leia Holger pildi üleval paremas nurgas ;) ja kivil lamades, mõned tundsid end kui suures liivakastis...ja mõned hirmutasid luike oma kajakanaeruga. Tagasiteel nägime ka kahte luigepesa, mis olid tõesti teest vaid napi 20 m kaugusel ja kus emaluik peal toimetas.

Siia lõppu veel pilt Kai "kodumere" kivist, mille Terje avastas ja üles pildistas. Terjel on suur süda ja sellepärast leiab at pidevalt südamekujulisi asju. Peale selle kivi, nägi ta rannas ka merilehma südamekujulist kooki :D.

Ja koju jõuti kutupiiludena, aga väga õnnelike ja rahulolevatena.

Sonja käis rabamatkal...

2008-05-24T23:04:00.017+03:00

pildil: "pokude-parv"

... ja emme osales lapsekandmise võistlusel :).

Kõik sai alguse sellest, et tädi-Terje ja Holger tulid Pärnusse Kaile (vt emme jooga õpetaja link) külla. Ja Sonja koos emmega läksid ka Kaile külla, et külalisi kaugelt maalt, mille nimi on Tallinn ja mis asub hääääääääästi kaugel ;), näha.

Kõigepealt siis tehti süüa ehk Kai ja Terje tegid, Holger magas ja Sonja emme püüdis päästa maja 3 kassi Sonja kallistuste ja muude õrnusavalduste käest. See lõppes ikkagi sellega, et kassid eelistasid istuda õues tuule käes ja oodata kui see väike kassiarmastaja ükskord ära viiakse. Aga väga armsad kiisud olid, kahjuks ei õnnestunus neid pildile saada, sest Sonja kihutas neil suure rõõmukisaga kannul. Huvitav, meie kassi suhtub ta palju asjalikumalt...aga meie kassil on ka aknalauad turvalisemalt kõrgemal, kuhu Sonja ei ulatu. Nii palju kassijahist.

Sõime siis kõhud head-paremat täis, nii täis, et Sonjale ja emmele ei mahtunudki terve tükk Kai rabarberikooki jäätisega enam kõhtu ära.

Ja siis asusime teele Nigula raba poole. Kuna Sonjal oli lõunauinak tegemata, siis jäi ta autos muidugi magama ja kohale jõudes läksidki teised ees juba rajale ja Sonja emme ootas kuni Sonja veel natuke autos magas. Siis hakkasid nad koos Sonjaga teistele vastu minema. Ilm oli muidugi niii ilus, et emmel saavad sõnad juba siin otsa. Ja raba oli ... ilus ei ole õige sõna....maagiline... Sonja emme kõndis Sonja süles (Sonja ei nõustunud kitsal lauteel ise kõndima) ja ümberringi oli raba nagu muinasjutus....seda polegi sõnadesse võimalik panna ja sellepärast näitamegi pilte, mida Terje meile tegi (sest emmel olid käed Sonjat täis).

Igal juhul jõudsime me Sonjaga 2. vaatetornini ja seal otsustasime teisi ootama jääda, aga kuna seal lagedal oli päris tuuline (tuul tahtis Sonja ära viia) ja Sonja ronis poole tunni jooksul nii 2 korda vaatetorni tippu ja 8 korda poole peale (emme taga turvamas), siis otsustas Sonja emme ikkagi hakata tagasi jalutama, et jõuda tagasi vaiksemasse kohta. Tee peal jõudsidki teised järele ja Holger hea inimene tõi Sonja ülejäänud tee oma kukil rabast välja. Ma ei hakka üldse pikemalt peatumagi sellel, et Sonja emme kukil ei nõustunud olema, aga Holgeri kukil oli nagu või sees, jorises veel väikese viisijupikese ja seletas niisama...

Igal juhul otsustas Sonja emme siia veel tagasi tulla ja päris mitu korda kohe, et ka ise kogeda neid teisi vägevaid kohtasid rabas, kuhu ta seekord ei jõudnud.

Kuidas Sonja esimest korda kontserdil käis

2008-05-18T22:56:00.007+03:00

Eile käis Sonja koos emmega Pärnu Kunstide Majas Marju Mäe õpilaste (flöödi)kontserdil. Marju Mäe õpilaste seas on nimelt Oskar (vaatamata oma noorele eale, ametlikult Sonja onu ;)) ja kuna te ema ei saanud teda kuulama minna ja papi-mammi olid Türi lillelaadal möllamas, siis saadeti meid perekonda esindama. Oi, me siis esindasimegi ;). Kui kontsert algas, siis 2 esimest väga lühikest lugu istus Sonja oma toolil ja oli täiesti üllatunult lummatud - mõtle, PÄRISpilli mängitakse ja nii lähedal! Siis aga sai asja uudsus otsa ja Sonja hakkas kõrval istuvat varapuberteedieas neiut ahistama. Just ahistama, sest teine oli nii kohmetunud Sonja lähenemiskatsetele. Sonja proovis teda kõigepealt õrnalt käest puudutada, et kuidagigi ta tähelepanu saada....ja nii edasi, aga kahjuks edutult. Ka sellest tüdinenud, avastas Sonja rõduukse (2-kordse), millega sai ka pauku teha, aga mille vahele emme ennastohverdavalt oma kätt pidi panema, et ära hoida flöödikontserdi muutumine löökpillide sooloks. Peale selle piiras Sonja veel veidi naabritüdrukut ja flirtis bändi bassipoisiga ja siis tuli Sonja emmel hea idee Sonja Oskari sülle istuma panna. See oli nagu ime, laps istus nagu illikuku ja vaatas kontserdi lõpuni. Vaatamata kogu oma sekeldustele plaksutas Sonja ALATI iga loo järel ja mõnede puhul ka loo ajal (nagu professionaalsele publikule kohane).

Esinemised olid aga imearmsad, alates pärispisikestest tirtsudest kuni neiude-noormeesteni välja. Sonja emmel käis isegi peast läbi mõte sinna flööti õppima minna...

Ja tagasiteel mõtles Sonja emme jälle sooja südamega, et küll see Pärnu on ikka armas linn...

Kuidas Sonjal kunstisoon avanes

2008-05-16T13:41:00.005+03:00

Sonja käis koos emmega juba alates jaanuarist Pärnus Väikeses Pärastlõunakoolis loovtunnis (ja mängutunnis) ja enne seda käisid nad Tallinnas Sternumi mängukoolis. Aga mida Sonja siiani tegemast keeldus? Oma käsi värviga määrimast :). Kui oli hea päev, sii oli ta nõus pintsliga värvi puutuma, aga siis kindlasti mitte selleks, et paberile sellega midagi teha, vaid ikka selleks, et seda maitsta. Emme oli mures...aga püüdis vapralt rahulikuks jääda, sest elu on õpetanud, KÕIK tuleb omal ajal...või natuke hiljem. Ja siis täna (oma 1a ja 5k sünnipäeval) loovtunnis nii kui värvikuhi meie ette pandi, nii oli Sonjal käed seal sees ja tegi hooga paberile küll tups-tehnikat, küll siiru-viirut. Kui svamm ka veel kätte anti, siis tehti sellega ka üks metsik pilt. Ja siis anti veel peidu-pilt ja vesi ja pintsel ja Sonja jätkas vapralt (tavaliselt on ta peale 5 min täiesti tüdinenud olnud) pintseldamist ja seda nii paberil, põrandal kui ka svammikausis. Laps rahul, emme õnnelik. Pilti sellest loomepuhangust teha polnud võimalik, sest isegi kui oleks kaamera kaasas olnud, siis oleks see kohe ka värviga kaetud saanud.

Aga pildid on ühest teisest loovtunnist, kus me soolataignaga voolisime. Ja olgu öeldud, et meil on maailma parim õpetaja ka - tädi Eesi, keda nähes lapsed sirutavad käed taeva poole ja teevad suure ringi ja ütlevad...PÄÄÄÄIKE ;).

Sonja ja raamatud

2008-05-15T23:53:00.003+03:00

Sonja on juba titast-saati väga raamatudi armastanud. Üks esimesi kingitusi, mis talle toodi, oligi Mõmmi raamat, mille kinkis talle ta tulevane ristiema-Terje. Raamat on selline pehme mõmmi, mille sees riide peale trükitud raamat. Seda "luges" Sonja juba 3-kuuselt huviga (vt pilt). Nüüdseks on raamatu armastus arenenud nii kaugele, et kui Sonja hommikul ärkab ja emme ta voodist välja tõstab (ja ise edasi põõnata püüab), siis vudib Sonja oma raamaturiiuli juurde ja tuleb seal tagasi mõne oma raamatuga, mille ta siis otse emme nina all lahti lööb ja näpuga mööda raamatut vedades hoolega sisu ümber jutustama asub ja vahepeal hoogaslt lehte ka keerates. Ja nii tee ta veel vähemalt 5 raamatuga enne kui emme alla annab ka ka üles tõuseb :). Lemmikraamat tundub olevat Karupoeg Viktori seiklused, KUIGI vahel on ka Vasika seiklused väga popp, aga see viimane vist küll sellepärats et see raamat lihtsalt niiiii suur on. Viimasel nädalal aga on tekkinud Sonjale uus lemmikraamat - Aianduse Ajalugu, see on teatmeteos, millel on 468 lk ja mis kaalub päris mitu kilo. Aga see ei takista noort raamatusõpra - ta kutsub emme appi, kes raamatu paika aitab panna ja siis ta lehitseb seda targa näoga ja seletab....seletab selles keeles, mille täiskasvanud ära unustanud on ja ekslikult pudikeeleks kutsuvad.

Emadepäev

2008-05-14T00:21:00.000+03:00

...emadepäev oli ilus päev - nii ilus, et polnud isegi aega kirjutada sellest ;). Sonja oli juba reedel loovtunnis emmele makaronidest kaelakee valmistanud (loe Sonja emme oli makarone nööri otsa ajanud ja Sonja oli laua peal emme kee tarvis eri värve makarone hankinud ;)) ja vanaemadele ilusad kaardid kritseldanud-lõiganud-ja-kleepinud. Seega ei tulnud Sonjale see päev mitte üllatusena. Kuna meie Pärnu Vanaema oli Viljandisse Karmenile külla sõitnud, siis sõitis Sonja kohe hommikul koos emmega Paikusele papi-mammi juurde, kus meid juba ootasid Marite ja Oskar ja hiljem tuli ka tädi Anu ja jõudis Sonja issi. Ilm oli ilus, võtsime päikest, grillisime, sõime, tuustisime mööda aeda (mammi aiast räägin ka teine kord eraldi), sõime, vaatasime uusi tibusid (kes olid tegelikult juba teismelised kanad), sõime....ja nii päev otsa.

Eelmine aasta saatis Holger sellise imelise ja südamliku sõnumi oma sõnumite-listi, mida tahaks ka teistega jagada:

Emaduse tunded on universaalsed – alates noortest emmedest, kes ööde kaupa beebiga tegelevad ja magamatusega maad jagavad, kuni emadeni, kes õpivad, kuidas täiskasvanud lastel minna lasta. Täna tahame avaldada austust kõigile emadele, kes istuvad üleval ning lohutavad haigeid mudilasi ja nutvaid beebisid, kes ilmuvad tööle, mustad ringid silme all, plekid pluusil ja mähkmed käekotis, kes juhivad autot, küpsetavad kooke ja õmblevad riideid. Emadele, kes sünnitavad lapse, keda nende silmad kunagi ei näe ja emadele, kes annavad võõrastele lastele kodu. Emadele, kelle ainus hindamatu väärtusega kunstiteos ripub külmkapiuksel, kes istuvad külma ilmaga lapse jalgpallimatshi vaadates vapralt kõval pingil. Emadele, kes vastavad lapse küsimusele: “Kas sa nägid, emme?” siiralt: “Muidugi, ma ei vahetaks seda terve maailma vastu!” Emadele, kes on ise ilma, et pere millestki puudust ei tunneks. Emadele, kes õpetasid lastele enne kooliminekut kingapaelade sidumist ja ka neile, kes langetasid valiku takjakinniste kasuks. Emadele, kes hammus-tavad huulde, kui nende teismeline värvib juuksed roheliseks, kes pööravad automaatselt pead, kui lapsehääl hõikab supermarketis: “Emme!”, isegi, kui nad teavad, et nende lapsed jäid koju või käivad juba ülikoolis. Emadele, kes ei lakka palvetamast oma laste eest, ükskõik kui vanad need on. Mis teeb ühe ema heaks? Kas kannatlikkus? Kaastunne? Oskus hoolitseda samaaegselt beebi eest, toitu valmistada ja pluusile nööpi ette õmmelda? Tegelikult kõik need kokku ning lisaks Jumalalt saadud veendumus, et nad teevad maailma kõige tähtsamat tööd. Piiblis on öeldud: “Palju on tütarlapsi, kes töös on tublid, aga sina ületad nad kõik!” Hästi tehtud, ema! STP

Aitäh, kallis lapsuke, et sa olemas oled!
AITÄH!

...ja õnn saabus meie õuele koos liivakastiga

2008-05-13T23:55:00.000+03:00

Alates sellest ajast kui me Pärnusse kolisime, on Sonja koos Sonja emmega kiikumas ja liivakastis mängimas käinud ranna mänguplatsil (sellel, mis seal rannahoone külje peal on). Aga kuna igas korralikus aias on ka liivakast, siis ühel päeval vuraski Sonja papi oma autoga meie õuele ja järelkärus oli Sonja päris oma liivakast ja miiiiitu kotti liiva. Papist räägin mõni teine kord pikemalt, aga olgu öeldud, et tegemist on üli-korraliku-kuldsete-käte-ja-suure-südamega-vanavanaisaga ;). Selle ilmestamiseks peaksite te nägema ta sepikoda (mida sepad tegelikult sepapajaks kutsuvad), kus valitseb puhtus ja kord...ausalt! Aga tänu liivakastile tekkis Sonja emmel kohe samal päeval suurepärane võimalus alustada aias nokitsemisega, mis nagu kõik Sonja emmet lähemalt tundvad inimesed teavad, ongi Sonja emme absoluutselt lemmiktegevus. Nokitsemisest oli asi küll kaugel, see oli pigem ringi tuustimine, sest Sonja emme oli nimelt otsustanud meie metsiku aia heina (muruks ei saanud seda juba ammu nimetada) ise vikatiga ära niita. Isegi papi kommetaar seda niitmist nähes "oleks sa öelnud, et sa NIITA EI OSKA" ei jahutanud seda vikatiga vehklemist :). Igal juhul sel ajal kui Sonja liivakasti katsetas ja Bonniet karjatas ja liiva oma (õnneks) kõige väiksema kühvlikesega mööda aeda laiali vedada proovis, sai ikka suur osa aiast niidetud ja järgisel päeval heinategu jätkus.... Vahepeal tuli välja, et naabrionu Reinul on olemas ka muruniiduk, millega ta siledamates kohtades siis asja tasandas :). Ja nii need viimased päevad ongi meil läinud, isegi pilti pole Sonja emme veel uuest liivakastist teha jõudnud ja asja jääb illustreerima mänguplatsi pilt.

Haldjafestival

2008-05-08T00:11:00.002+03:00

Kas te teadsite, et sel nädala vahetusel kui me kõik Eestimaad prügi alt vabastasime ja pea 50 000 eestlast korraga looduses viibis, siis toimus ülemaailmne haldjafestival...

"3. ja 4. mail toimub esimest korda ülemaailmne haldjafestival, mille idee autor on Doreen Virtue. Festivali raames kutsutakse kõiki inimesi üles korraldama üritusi haldjate toetuseks - läbi viima haldjatele pühendatud meditatsioone, mängulisi õhtuid lastele ning korraldama loodust ja loomi väärtustavaid üritusi.
Ülemaailmse haldjafestivali eesmärk on kõigepealt meelde tuletada, et haldjad eksisteerivad.
Teiselt poolt aitavad nad meil väärtustada rõõmu ja mängulisust. Loodushaldjad on nagu lapsed - mängulised, rõõmsad ja vahel ka veidi riuklikud.
Nad annavad tohutu jõu inimestele, kes hoiavad ja kaitsevad loodust. Ning samas võivad nad looduse rikkujate elu teha väga ebameeldivaks. See on ka põhjus, miks paljud metsavaime ja haldjaid kardavad ning ei taha neid tunnistada.
Ühes laste muinasjutus kirjutati, et iga kord, kui uskumatu inimene ütleb, et haldjaid pole olemas, sureb mõni neist väikestest vaimudest. Ja vastupidiselt – kui inimesed haldjatesse usuvad, saavad nad juurde jõudu looduse kaitsmiseks ja oma mängulise ning õnneliku meeleolu laialikandmiseks.
Rõõm on elu põhivajadus ning oskust pidevalt rõõmustada peamegi oma väikestelt sõpradelt õppima.
Väikesed haldjad paluvad kõikidel enda peale mõelda ning neil päevadel elust rõõmu tunda. "

Kuna Sonja emme on ingli-ja-haldjausku ja Sonja kindlasti veel näeb haldjaid ja ingleid ka (ja ei pea ainult uskumisega piirduma ;)), siis oli meil eriti hea meel, et see suur koristuspäev just sellele nädalavahetusele sattus ja Maaema meie poolt suure suure pai sai.

Selle haldjapildi peale sattus Sonja emme juba siis kui Sonja alles ainult Pähklike oli (st kõhutita oli, nüüd on ta lisaks Pähklikesele ka Sonja :) ) ja millegipärast tundus talle, et selline laps saabki väikesest Pähklikesest. Ja siia siis ka võrdlus päriselus...

Tegime ära...mitu korda ;)

2008-05-07T23:26:00.001+03:00

...see sissekanne pärineb tegelikult 3. maist ja teisest blogimise keskkonnast, aga nüüd me otsustasime oma päevaraamatut ikkagi siin pidama hakata ja kui juba teha siis korralikult...

Niisiis:

3.mai 2008

Täna vabastasime ilusa Paikuse metsa ojaäärsest prügimäest ja Sonja emme tegi oma esimese sissekande Sonja-Pähklikese päevaraamatusse. Blogi ise tegi ta juba 1.mail valmis, aga esimene sissekanne läks nagu natuke aia taha, st kadus ära pildi sisestamise käigus … ja siis kadus pilt ka ära ja siis läks Sonja ema magama.
Sonjale “tehti ka ära” täna (nagu armas Holger armastab ennast väljendada), nii et vist teist korda oma elus jättis ta oma lõunaune ära, sest oli ju vaja kindlasti KOHE tagasi õue mängima pääseda. Ja sel ajal kui emme oli otsustanud maad kaevama hakata, rallis papi koos Mammu ja Mummuga (Marite ja Sonja) mööda aeda ringi.

Ja Sonja leidis uue “liivakasti” kastmispaagi all.

Ja selle lubatud rabarberikoogi sai emme ka täna õhtul veel tehtud… NII ET üks igati tegus päev sai. Ei tea kas Sonjal ja emmel oli nii palju energiat sest eile nägid nad üle pika aja jooga-rahvast? ;).

Pärnu Kontserdimajas avati nimelt Sulevi fotonäitus, minge kindlasti vaatama! (http://sulev.imelaps.ee/sulevalgus/index.php?showimage=85 )

I m e l i n e….